Platon arvab, et ideed on muutumatud, püsivad ja igavesed, need on väljaspool ruumi ja aega. Muutumine on näiliku tegelikkuse mõiste, varjudemaailma nähtus. Olev on olemuselt muutumatu ja igavene. Kõik, mis on häviv on ajaga seotud. Ideed on olemas tingimatuna- tõsiolevad. Põhjus on põhjapanevam kui see asi, mille põhjus see on. Asjad jagunevad klassidesse selle järgi, milliseid ideid nad jäljendavad või peegeldavad. Platon tahab juhtida meie tähelepanu mõistelisele, mõtlemist eeldavale osale, ilma milleta teadmine on võimatu. Sellele annab ta nime ,,idee". Ideed moraali alusena Platoni ideed annavad aluse ka moraalifilosoofiale. Platon on moralist. Tema arvates on enamuse otsusel põhinev moraal tõelise moraali karikatuur. Moraalil peab olema subjektiivsest hinnangust tugevam põhi. Platoni jaoks olid tähtsad eetilised, poliitilised ja moraalifilosoofilised küsimused. Ta on vastu igasugusele relativismile. Et
oma karjääri stalinistliku dogmaatiku ära käsutamisele intriigides, misläbi tal õnnestub kõrvale tõrjuda konkurent, tahumatu geenius Ain Saarma. Tähenduslik on Saarma intuitiivse ürgrahvuslikkuse vastumängimine Moskvas õppinud Voore iroonilisele üleolekule eesti vaimust ja pärimusest. Retseptsioonis tekitas arusaamatusi negatiivse tegelase arutluste esitamine minavormis, mis kehtivate konventsioonide kohaselt pidanuks olema reserveeritud empaatilist vastuvõttu eeldavale tegelasele. Stalinismi mehhaanikaga tegeleb Vetemaa lühiromaanis ,,Pillimees". Minajutustajaks on andekas, kuid allakäinud luuletaja Ruuben Iilime, kes mööda õhtuse Tallinna tänavaid, kohvikuid ja restorane hulkudes meenutab stalinismi valitsemisajal toimunud sündmusi. Tuttavad köhad kutsuvad välja mineviku kummitusi. Iilime elab uuesti ja uuesti läbi oma õpetaja pooltahtmatu reetmise lugu, ta sisemonoloog on piinav, mitte
annaabi.ee 
