"palli taga". See ei võimaldanud pikka söötu ette, vastase värava poole tuli liikuda palliga triblades või selle ümber rüseledes. Et mäng hästi sujuks, oli hädavajalik ka palli ette söötmise võimalus. Koos sellega tekkis vajadus ka ofsaidi reegli järele. Jalgpalli arenedes sai ofsaidi reegel 1860. 1870. aastatel klubide vahel suurimaks tüliõunaks. Sheffield vabanes oma "läbilööjatest", muutes oma reegleid selliselt, et vastase värava ja edurivi meeste vahel pidi olema üks kaitses oleva poole mängija, F.A. nõudis aga Cambridge'i eeskujul kolme vastast. Viimaks ühtlustas ka Sheffield oma määrused F.A. omadega ning kuni 1925. aastani jäi kehtima kolme mehe reegel. Algul ei olnud palliväljal mingit märgistust. Kõigis algusaja reeglites räägitakse vaid lipupostidest, millega väljaku piire märgistati. Olid küll reeglid selle kohta, kuidas palli mängu tagasi visata või lüüa,
kodus tõsine pahandus) ja asus selle mängimist õppima. Mõningad algteadmised hankinud ta ühelt sugulaselt, kes oskas veidi klarnetit, põhiline õppimine toimunud paratamatult omal käel, sest elati ju suurematest keskustest suhteliselt kaugel. Ilmselt edenes asi hästi, sest järgmisel aastal ostis ka vanem vend Karl endale altsaksofoni; kuna kohalik kaupmees Voldemar Kaiküll oskas trompetit mängida, oligi džässbändi kolmehäälne “edurivi” olemas. Orkestriga (vt foto 45) liitus ka akordionist Paul Tamm, ülejäänud osa bändist – viiul, bandžo ja trummid – tulid eelnevalt tegutsenud Karl Talu külakapellist. K. Talu jäi esialgu ka orkestri juhiks edasi. Eelmainitud intervjuus meenutab H. Juurikas, et 1936. aastal ostis isa neile patareidel töötava raadiovastuvõtja, mis sai vastasutatud džässbändi oluliseks õppevahendiks – igal nädala-
annaabi.ee 
