Ülduselt suhtusid Pärsia valitsejad oma giigelriigi rahvaste kommetesse ja uskumustesse suure lugupidamisega. Kuningate korraldusel kohandati kiilkiri pärsia keelele, samal ajal kasutati riigivalistemises üha rohkem ka kohalikke keeli. Pärsiarahvalt nõuti vaid, et tunnustataks Pärsia kuninga ülemvõimu ja makstaks korrapäraselt makse. Vaid riigi muudest aladest geograafiliselt eraldatud Egiptus ei tahtnud Pärsia ülemvõimuga leppida ja tegi korduvaid ning ajuti edukaidki katseid impeeriumist lahku lüüa. Foiniikia linnriikide sisekorraldusest on teada väga vähe. Mitmes mõttes sarnases see ilmselt Sumeri linnade omaga. Nagu sumeritel, nii valitses enamasti Foiniikiaski linnriiki ja juhtis selle sõjaväge kuningas. Ka Foiniikias oli vabadel kodanikel arvatavasti võimalus rahvakoosolekutel või vastavas nõukogus osalemise kaudu mõjutada riigi poliitikat. Kuid Sumerile
silmapaistvalt stabiilne. Alistatud rahvad enamasti leppisid Pärsia ülemvõimuga. Seetõttu polnud Pärsia kuningatel üldjuhul tarvidust võtta ette karme karistusretki mässuliste alamate vastu. Kui tuligi ette allutatud rahvaste ülestõuse, siis suudeti need enamasti küllalt ruttu maha suruda. Vaid riigi muudest aladest geograafiliselt suhteliselt eraldatud Egiptus ei tahtnud Pärsia ülemvõimuga leppida ja tegi korduvaid ning vahel edukaidki katseid impeeriumist lahku lüüa. Zarathustra õpetus Pärslaste varasest usundist teame me üsna vähe peamiselt vaid seda, et tal oli mitmeid sarnasusi India usuga. See on ka loomulik, kui pärslaste ja India aarjalaste lähedast sugulust silmas pidada. Teame ka, et pärsia usus oli keskne tulekummardamine, ja et riitusi viisid läbi nn maagid. See oli arvatavasti pärilik preesterkond, mille sees oli aja jooksul kujunenud kindel hierarhiline sisekorraldus.
annaabi.ee 
