Meie esimeseks argumendiks on: Eutanaasia tuleks Eestis legaliseerida, sest Eesti sotsiaalpoliitika on väga halval tasemel. Nagu me kõik teame, on Eestis vananev ühiskond. Vanurid, kes on sunnitud mingitel põhjustel elama hooldekodus, peavad seda enamasti tegema väga halbades tingimustes. Leiame, et pigem surra väärikalt ja vabatahtlikult, kui roojases voodis oma viimastel elutundidel piinelda. Meie seisukoha on väga hästi sõnastanud psühhiaater Jaan Olari: ,,Sotsiaalpoliitika edendamata jätmise korral tuleks Eestil kaaluda eutanaasia legaliseerimist." Meie teiseks argumendiks on: Eutanaasia tuleks legaliseerida, sest inimesed ei tohiks oma elust mitmeid aastaid lihtsalt valudes piineldes või voodis vegeteerides veeta. Kui inimesel on surmav haigus, mis ei allu enam ravile ning on teada, et järgmised paar aastat oma elust inimese seisukord aina halveneb, siis miks lasta inimesel piinelda? Toon teile ühe elulise näite. Ellen Laap kirjutas õhtulehele 2010. aastal enda loo
Ludwig ei saanud oma noorema venna Ottoga hästi läbi. Igas asjas esimesele, kes nõudles kõiges liidrikohta ja eelisõigusi, jäi kõigepealt ette tema kolm aastat noorem vend, Otto. Ludwig oli kaheksateist, abituriendi ja stuudiumi alustaja eas, kui temast sai kuningas. Nõnda ei jäänudki talle võimalust näidata, kas ta oleks tõelistest ülikooliõpingutest hoolinudki. Haridustee jäi katki, anded edendamata, teadmised kokku võtmata, mõttealged edasi arendamata- haridus jäi katkeliseks, mõtlemine korrastamata. Ludwig kandis kogu oma elu jooksul meelsamini tsiviilriideid. ,, Ludwig kuulas suure huviga, kui ma jutustasin talle piiblilugusid," meenutas ema, ,, tundis rõõmu teatrietendustest, armastas pilte ja muud taolist, kuulas hea meelega, kui talle ette loeti." Seejärel hakkas ta ise lugema, rõõmuga ja palju, ema hinnangu järgi ülearu palju,
annaabi.ee 
