Saksa 6. armee tiibadele. See sundis sakslasi muutma vägede paiknemist, et oleks võimalik anda tagasilööke. 12. septembril esitas Žukov oma plaani, kuidas võita Stalingradis olevaid Saksa vägesid. Plaani üks osa oli kahelt poolt piiramine nii, et vastasel poleks väljapääsu taganemiseks. Selleks tuli alustada rünnakut Volga äärde surutud armee mõlemalt tiivalt. Operatsioon Uraan oli ülisalastatud. Sellest olid teadlikud vaid rinnete ülemjuhatajad – Nikolai Vatutin, kes juhtis Edelarinnet, Konstantin Rokossovski, kes vastutas Doni rinde eest ja Andrei Jerjomenko, kes juhatas taaskäivitatud Stalingradi rinnet. Vatutini ülesandeks oli rünnata Stalingradi lääneosas paiknevat Rumeenia 3. armeed. Stalingradi rinde kohustuseks jäi osutada vastupanu Rumeenial 4. armeele, mis asus linnast lõuna pool. Rokossovski missiooniks jäi Pauluse vägede kinnihoidmine. Esialgselt pidi operatsioon Uraan käivituma 9. novembril, kuid üksuste
Seal paiknesid sakslaste poolt kitsale maaribale surutud Tsuikovi väed. Plaani täideviimiseks kulus aega, sest Stalin ei nõustunud ettepanekuga viia lisajõude Moskva arvelt. Samuti olid tulemas talvekülmad, mis muudaksid maapinna kõvaks. Punaarmee kasuks mängis aspekt, et sakslastel oli tiibade kaitseks madala vastupanuvõimega Rumeenia armee. Operatsioon Uraan oli ülisalastatud. Sellest olid teadlikud vaid rinnete ülemjuhatajad Nikolai Vatutin, kes juhtis Edelarinnet, Konstantin Rokossovski, kes vastutas Doni rinde eest ja Andrei Jerjomenko, kes juhatas taaskäivitatud Stalingradi rinnet. Vatutini ülesandeks oli rünnata Stalingradi lääneosas paiknevat Rumeenia 3. armeed. Stalingradi rinde kohustuseks jäi osutada vastupanu Rumeenial 4. armeele, mis asus linnast lõuna pool. Rokossovski missiooniks jäi Pauluse vägede kinnihoidmine. Esialgselt pidi operatsioon Uraan käivituma 9.
annaabi.ee 
