Vatutin, kes juhtis Edelarinnet, Konstantin Rokossovski, kes vastutas Doni rinde eest ja Andrei Jerjomenko, kes juhatas taaskäivitatud Stalingradi rinnet. Vatutini ülesandeks oli rünnata Stalingradi lääneosas paiknevat Rumeenia 3. armeed. Stalingradi rinde kohustuseks jäi osutada vastupanu Rumeenial 4. armeele, mis asus linnast lõuna pool. Rokossovski missiooniks jäi Pauluse vägede kinnihoidmine. Esialgselt pidi operatsioon Uraan käivituma 9. novembril, kuid üksuste edasiviimistega takerduti ja rünnak käivitus 10 päeva hiljem. Selleks hetkeks oli Tšuikovi vägede olukord muutunud lausa meeleheitlikuks. Vatutin ja Rokossovski asusid rünnakuid tegema 19. novembril 1942, Jereminko 20. novembril. Rumeenlaste vastupanu hääbus üsna pea ja venelased said kagus ja loodes kiiresti edasi liikuda. 80 km Stalingradist lääne pool, linnas nimega Kalatš, ühinesid kaks väge üheks suuremaks väegrupiks. Sellega oli Saksa 6. armee ning valdav osa 4.
Nikolai Vatutin, kes juhtis Edelarinnet, Konstantin Rokossovski, kes vastutas Doni rinde eest ja Andrei Jerjomenko, kes juhatas taaskäivitatud Stalingradi rinnet. Vatutini ülesandeks oli rünnata Stalingradi lääneosas paiknevat Rumeenia 3. armeed. Stalingradi rinde kohustuseks jäi osutada vastupanu Rumeenial 4. armeele, mis asus linnast lõuna pool. Rokossovski missiooniks jäi Pauluse vägede kinnihoidmine. Esialgselt pidi operatsioon Uraan käivituma 9. novembril, kuid üksuste edasiviimistega takerduti ja rünnak käivitus 10 päeva hiljem. Selleks hetkeks oli Tsuikovi vägede olukord muutunud lausa meeleheitlikuks. Vatutin ja Rokossovski asusid rünnakuid tegema 19. novembril 1942, Jereminko 20. novembril. Rumeenlaste vastupanu hääbus üsna pea ja venelased said kagus ja loodes kiiresti edasi liikuda. 80 km Stalingradist lääne pool, linnas nimega Kalats, ühinesid kaks väge üheks suuremaks väegrupiks. Sellega oli Saksa 6. armee ning valdav osa 4. soomusarmeest ümbritsetud
annaabi.ee 
