Nii, kuidas areneb inimühiskond, muutub ka kultuur ning kunst. Uued suunad tulevad ja lähevad, mõni jääb püsima kauemaks, teine vajub kohe unustuste hõlma. Kunagi ei võeta kõik uus vastu üksmeelselt, alati leidub kahtlejaid ning esialgu soovitakse jääda traditsioonidele truuks. Just kunsti valdkonnas tuleb see kõige selgemini esile. Kunsti arendajateks ja edasiviijateks on enamasti noorem põlvkond. Seetõttu pole ka ime, et massidele suunatud kunst, ehk see, mida näeme reklaamide, uute hoonete ja muude igapäevaste objektide disainis, arvestab tihti noorte nägemust asjade olemusest. Siin võib toimuda kokkupõrge aga vanema generatsiooniga, kes arvab seda olevat liiga julge või eriskummaline. Ajaloost võib näiteks tuua impressionistid, kelle töödele vaadati algselt ülalt alla, ent nüüd on need hinnatuimate hulgas. Sarnane keeruline lugu on ka praegu
ettevõtete innovatsioonisüsteemide toimimise taustsüsteemi. Mõnel juhul eksisteerib nende elementide vahel selge sünergia, mis loob toetavad tingimused, milles innovatsioon saab edeneda. (Tidd, Bessant, & Pavitt, 2006) Innovatsiooni üldmajanduslikuks tulemiks on veel majanduse struktuuri kaasajastamine ja korrastamine. Madala innovaatilisusega ja langeva konkurentsivõimega harud satuvad raskustesse ning majanduse edasiviijateks kujunevad uued innovaatilised ning kõrget väärtust ja konkurentsivõimet pakkuvad tegevusalad. Erinevad on ka kuhjuva ja radikaalse innovatsiooni rahastamise võimalused. Olemasoleva lahenduse täiendamiseks piisab väikesest investeeringust, mis tõotab tuua suurt kasu. Radikaalse läbimurdeni jõudmiseks kulub tihti palju aega ja vahendeid ning sellest tulevikus saadav tulu ei pruugi jõuda innovaatorini, vaid jaotub ühiskonnas. Nii on ettevõtja pigem
ülesehitamisele. Kultuur on suurt kulu ja jõudu nõudev hüve, väikerahva jõud on aga piiratud, sellepärast tohib olla siin tühja jooksvate kulutuste protsent minimaalne, mis on mõeldav ainult ratsionaalse organiseerimise juures. Teiselt poolt ei suuda väikerahva kultuur alati hiilata tippudega (mida on siiski suutnud näidata näit., Norra), tema tee on läbilöömine maailmas kõrge rahvusliku kultuuri tasemega, millel kerkivad tipud on rahva edasiviijateks, — nad võivad ju ka väljaspool silma paista. Nii mõistetud rahvuskultuur ei pääse jällegi mitte mööda maast, — see ongi see avar alus, mille kõrget taset taotlegugi haridus- ja kultuurpolitika. Tõelist, elulist haridust ja rahvuslikku kultuuri maale, kultuuri kandepind avaramaks! * Lõpetades need katkendlikud pooltoored mõttevisandid, möönan, et esitatu on veel kaugel, võib-olla vägagi kaugel selle tõe fikseerimisest, mis on tulemas
annaabi.ee 
