rääkida omaenda nimel. Selline leping, mis sõlmitakse takistamaks alatiseks inimsoo edasist valgustust, on täiesti tähtsusetu ja tühine. Ükski ajastu ei saa enesele kohuseks võtta ja seda tõotada, mis seaks järeltuleva olukorda, kus tal oleks võimatu edendada (eelkõige nii hädavajalikke) omaenda teadmisi, puhastuda eksitustest ja üldse valgustuses edasi minna. See oleks kuritegu inimloomuse vastu, mis on algselt määratletud just selles edasiminekus ja järeltulijail on täielik õigus nood otsused kõrvale heita kui ebapädeval ja jultunud kombel vastu võetud otsused. Teoses pooldab autor vaba mõtlemist, kuid peab nentima, et mingid reeglid peavad ikka eksisteerima ühiskonna heaoluks. Kant tahab, et iga inimene mõtleks iseseisvalt. Inimene peab ennast lahti rebima riigimasinast, kuna inimene suudab saavutada oma mõistust kasutades rohkemat kui olles kellegi teise mõju all.
hindasid kõrgelt elava sõna ilu, väljenduse täpsust, stiili lihvitust ning esineja meisterlikkust. Roomas peeti kõrgema hariduse kõige tähtsamaks koostisosaks retoorikat. See tagas edu rahvakoosolekul, senatis ja kohtus. Iga roomlane, kes tahtis teha poliitilist karjääri, pidi kõnekunsti tundma. (Aava 2003: 21) Poliitiline struktuur Vana-Rooma nõudis arendada praktilist ilukõne peamiselt oma poliitilist vormi. Oraatorlikud oskused on mänginud olulist rolli ideid edasiminekus senati arutelu ajal. (Udalõh 2010: 73-74) Vabariigi perioodil püüdsid üldharidusliku ettevalmistuse saanud noored roomlased õppida kõnekunsti tuntumate riigimeeste või advokaatide juures, jälgides või jäljendades nende esinemisi. Viimast lihvi saadi kas Rooma kreekakeelsetes retoorikakoolides või siis Ateena, Rhodose, Efeose, Pergamoni või Aleksandria vastavates õppeasutustes. Esimesed ladinakeelsed retoorikakoolid loodi Roomas 2. sajandil eKr. (Aava 2003: 21)
annaabi.ee 
