kasutati mitu aastat õpikuna. Alustas Eesti entsüklopeedia väljaandmist. 1885.a. ostis dr. K.A. Hermann ära ''Perno Postimehe'' ja tõi selle Tartusse. Ajalehe kaudu andis K.A. Hermann rahvale mitte üksnes teavet, vaid ka rikkalikult kultuurivalgust. Küll ei olnud Hermann ise läbitungiva pilguga juhtiv poliitiline vaim, kuid sooja südamega Eesti rahvuslane, kelle ümber end raskel ajal noored jõud kogusid, kes Eesti rahvale veel ei suutnud surmalaulu lauda, vaid tema edasielamise sisse, tema sisemise jõu siss siis uskusid, kui keerulise peaga poliitilised teoreetikud kas Eesti rahva asja üsna likcideerida tahtsid ehk ainult suurte järelandmistega ümberrahvastajatelt tema iseolemisele veel võimalikult pikka lõpuetendust lootsid välja tingida. Detsembris 1896 müüb Hermann oma lehe Jaan Tõnissonile, kes juba 1892. a. oli lühemat aega toimetuses töötanud. Oma kirjutiste väljaandmiseks, mille hulka pole siinkohal võimalik kokku arvata, muretseb K.A
Vanade eestlaste levinuim uskumus hinge ja laiba seosest oli, et hing viibib surnu juures veel nelikümmend päeva pärast surma. Paralleelselt esines ka kujutlus kolmest päevast, üheksast päevast, kuuest nädalast, seitsmekümnest päevast surma järel, mil hing pole veel siitilmast lahkunud. Eesti rahvausundis seostus inimese elu jätkumine pärast surma ka tema ihulisusega. Kuni surnukehast veel midagi säilis, peamiselt luud-kondid, elas ta edasi. Lõpuks tingis edasielamise kindlasti ka inimese vaimne pool, tema elujõud. Inimese elujõud kestis edasi nii iseseisvalt kui surnu säilmeis. Koos kujutlusega elu jätkumisest teispool surma peab kindlasti rääkima kodukäijast. See tegelane oli eesti rahvausundis hästi tuntud ja laialt levinud.Peeti väga loomulikuks, et inimene pärast surma kodus käima hakkas, ning imestati siis, kui seda ei juhtunud. Kodukäijaks hakkasid
annaabi.ee 
