tsivilisatsiooni rajajateks peetakse sumereid. Sumerid oskasid valmistada vasest tööriistu ja võtsid ksutusele ratta. Nende tsivilisatsiooni kõige iseloomulikeimateks tunnusteks olid savitahvlitele vajutatud kiilkiri ja suurte templite ümber rajatud linnad. Tähtsamad linnad moodustasid omaette sõltumatud linnriigid. Igal linnriigil oli oma kaitsejumalus, kellele püstitati ristkülikukujuline astmiktempel ehk tsikuraat. Hiljem sulas sumeri rahvas semiitidega ühte, nende kultuuri edasiarendajateks said semiidid. Kui kiilkiri ja sumerite vaimne pärand püsis Mesopotaamia tsivilisatsioonis veel aastatuhandeid, siis sõltumatud linnriigid hääbusid koos sumeritega. Üksteise järel kerkisid Mesopotaamias esile paljusid linnu ja piirkondi ühendavad suurriigid. Järgnevatel sajanditel kerkisid Mesopotaamias esile Assüüria ja Babüloonia riik. Viimase pealinnast Babülonist sai toonase maailma suurim ja uhkeim linn, kus paiknes peajumal Marduki astmiktempel- Paabeli torn
Aegade algusest saadik toimunud vastandumine tugevate ja nõrkade, tarkade ja rumalate vahel on võimaldanud inimesel areneda, luua midagi väärtuslikku, tõusta kõrgemale loomadest, luua tsivilisatsiooni. Kristlus püüdis kõike seda pea peale pöörata jutlustades halastusest, viletsate ja väetite toetamisest ja muust sellisest. Kristliku moraali seisukohast on vooruslikud alandlikud ja teiste teenimisele pühendunud inimesed, kuid sellised inimesed ei ole kunagi olnud ühiskonnaelu edasiarendajateks. Nietzsche arvates püütakse kristliku moraali ja väärtushinnangutega maha suruda tugevaid ja aktiivseid inimesi, kes võiksid ühiskonda edasi arendada ning asetada nad ühele pulgale keskpärase massiga. Tugevad ja loovad inimesed peaksid Nietzsche arvates saama ja julgema realiseerida oma võimutahet, mille käigus saavad nõrgemad paratamatult kannatada. Selle 58
annaabi.ee 
