20. sajandi teatrivoole Anglo-iiri kirjanik George Bernard Shaw (1856 – 1950): Intellektuaalne teater, käsitles kalke sotsiaalseid probleeme „Caesar ja Cleopatra“ „Kuradi õpilane“ „Pygmalion“ „Androkles ja lõvi“ „Südamete murdumise maja. Fantaasia vene laadis“ Anton Tšehhovi näidendi „Kirsiaed“ mõjudega „Püha Johanna“ 1923 Shaw’ näidendid paistavad silma teatritehnika hea tundmisega Teatro Intimo Barcelonas Hispaanias José Echegaray (1832 – 1916): „Suur Galeoto“, „Don Juani järglane“ – Henrik Ibseni näidendite („Kummitused“) mõju Jacinto Benavente (Nob. Auhind 1922) „Huvid mängus“ – Shakespeare’i ja itaalia commedia dell’arte mõju Vennad Quinterod Martínez Sierra – sentimentalism Federico García Lorca (1898 – 1936) „Verine pulm“ (1932), „Yerma“ (1934), „Bernarda Alba maja“ (1936) Ramón María del Valle-Inclán (1866 – 1936) nimetas oma näidendeid „esperpentos“
Aeglane proosa, väga detailirikas. Põgus kirikukriitilisus, teatud määral satiiriline hoiak. Tema loomingus on kaks tähtsamat teost ,,Nuestro padre San Daniel" (1921) ja ,,El obispo leproso" Ramon Gomez de la Serna- Pigem on ühendatud 98ndate aastate põlvkonnaga. Tema jagab juba sürrealismi asju. ,,Gregerias"- tema enda välja mõeldud sõna. Sama põhimõte, mis on luules, on nüüd ka tema proosas. Väga tugevasti Euroopa modernismi mõju all. 29.11.10 Jose Echegaray- insener, aga suuris kirjutada hulga teoseid. Peamiselt näitekirjanik. Sai Nobeli preemia (mõlemad Hispaania Nobeli preemia saajad on olnud näitekirjanikud) Ibseni eeskuju. Jacinto Benavente (1866-1954), õppis õigust, menukas näitekirjanik (enam kui 150 näidendit) Nobeli kirjanduspreemia. Peamiselt komöödiaid, olustikulis-satiirilised näidendid, peamiselt proosas. Loomulik keelekasutus ja teatav psühholoogiline kallak. Peamised teosed
annaabi.ee 
