vaid üks. Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 2030 kaljukotkapaari. Aastail 19641973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 46 pesas. Viimase paarikümne aasta jooksul on olukord paranenud ja viimaste aastate arvukus on olnud üsna stabiilselt 4050 paari. Üksikuid pesi on leitud ka ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks turbamaardla servas või järve kaldal. http://www.kotkas.ee/Kaljukotkas.htm http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/AQUCHR3.htm http://www.llk.ee/galerii/photo.php?photo=785&exhibition=36&ee_lang=est&&u=37314
Levik ja arvukus Kaljukotkas on levinud üle Eesti. Ta asustab suuremaid loodusmassiive, kusjuures eelistatuim elupaik on raba. 20. sajandi alguses võis meil pesitseda tõenäoliselt 2030 kaljukotkapaari. Aastail 19641973 kohati neid kõigest kuni 12 pesapaigas ning pesitsemine õnnestus igal aastal vaid 46 pesas. Viimase paarikümne aasta jooksul on olukord paranenud ja viimaste aastate arvukus on olnud üsna stabiilselt 4050 paari. Üksikuid pesi on leitud ka ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks turbamaardla servas või järve kaldal. MADUKOTKAS Välitunnused Madukotkas on pisut suurem kui kalakotkas, tiibade siruulatus 170185 cm, kaal 1,82,3 kg. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Üsna hääleka madukotka pea on suur nagu kakkudel, silmad suured ja kollakas-oranzid. Lennupildis on ta kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad
Baltimaad, Poola, Valgevene ja tõenäoliselt ka Venemaa lääneosa jäid tollal nii kliima- kui ka poliitiliste olude tõttu looduslikumaks ja puhtamaks. Siin püsinud populatsioon rändas Aafrikasse üle tühjaks jäänud endiste asumaade, nii et pärast olude paranemist jäi nii mõnigi paar sinna jälle pesitsema. "Väljarändajad" on sageli silma paistnud teatud eripära poolest. Nii hakkasid ka must-toonekured Lääne-Euroopa paljulubavatel avarustel pesitsema ebatraditsioonilistes kohtades, näiteks metsatukkades põldude vahel. See juhtus umbes 30 aastat tagasi (6). Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud: kui 1960. aastate alguses pesitses meil hinnanguliselt 150 paari (2), siis 1980. aastate algusest alates vähenes must- toonekure arvukus 15 aasta jooksul Eestis kaks kuni kaks ja pool korda. Võib oletada, et toitumisolud halvenesid intensiivse metsakuivenduse mõjul (1958
annaabi.ee 
