See väljendus kõige selgemini Noor-Eesti kolmandas albumis (1909).Mitmed kirjanikud said kriitika osaliseks ja nende luulet peeti kunstiliselt vähenõutuks ning ebaühtlaseks. Siiski ei taunitud kõigi varasemate kirjanike töid.Näiteks avastasid ja tõstsid nooreestlased klassikaväärsena esile Kr.J.Petersoni luule, mis kaua unustuses olnud oli. Teiseks meelislüürikuks oli J.Liiv, kelle eest hoolitsesid nad juba enne rühmituse loomist. Ilmuma hakkas sotsiaalseid ebasuhteid arvustavat ja psühholoogiliselt tundlikumat kirjandust, mis oli vormilt viimistletum ja mille nurgakiviks oli estetism. Nooreestlaste looming esindas uusromantismi, mis erines vanaromantismist eelkõige keerulisema maailmapildi ja modernsema väljendusviisi poolest. Imetletavaks tõsteti üksikinimese iseseisvus. Näiteks Oksa luuletused ja prantsuse luule tõlked tundusid alalehoidlikule lugejatele siivutud. Nooreestlaste teosed
Ta oli üks nendest poeetidest, kes on mõjutanud terve põlvkonna luulevormi ja elutunnetust. Siin ongi vaid üks keskne luuletaja, kelle tegevuse tulemusena muutus luule keelepruuk. Pärast 78. aastat polnud luuletuse mõiste Eesti kirjanduses enam endine. Valuliselt tundlik väärdunu, võltsi ja silmakirjaliku vastu inimeses ja ühiskonnas, kujutab Viiding eetiliselt moondunud indiviidi ja sotsiaalse süsteemi tingitud ebasuhteid groteskses karnevalivalguses, mis näib mõnikord lihtsalt lõbus, kuid võib samas olla varjamatult võigas. Igatsust kauni, puhta ja inimväärse järele ei väljenda luuletaja otsese ideekuulutuse kaudu, vaid väärolemist objektiviseerivalt, näiliselt osavõtmatu konstateeringu või deskriptsiooni abil. Tekstides esinev mina on tegelikult tihti luuletajale vastukarva antimina, teatraalne mask
annaabi.ee 
