Lisaks seaduste järgimise kohustusele lasub meediategelastel vastutus, sest mõned faktid võivad olla ebasündsad või Eesti riigile kahjulikud. Näiteks Pronksiööl, toetudes Ilmar Raagi arvamusloole, oli meedial suur vastutus. Nimelt, et mitte olulist luureinfot vaenlasele ära anda, pidid nad säilitama kainet mõistust. Ilmar Raagi arvates oli see oluline, kuna Eesti riigi vastase üks eesmärkidest oli ebastabiliseerida riiki, kutsuda esile valitsuskriis ja lisaks tekitada Läänes kuvand Eestist kui probleemsest ebademokraatlikust riigist, mida ei maksa toetada. Vastased oleksid info kättesaamisel suutnud oma tegevust vajadusel ümber organiseerida. Ajakirjandus käitus õigesti kui, oli ühe öö jagu maas elektroonilisest meediast ning andis välja rahusäilitava tooniga artiklid ja juhtkirjad. Vastutuse olemasolu aga piirab tegelikkuse esitamist rahvale.
Nõukogude aja lõpuni. 1930. aastaiks oli 50-60% Nõukogude kirikutest suletud, kirikute ruume kasutati mitmesugustel otstarvetel, näiteks juurviljaladude või võimlatena. Suursugune Moskva Lunastaja Katedraal õhiti Stalini ajal ning Hrustsovi ajal rajati sinna suur välibassein. Tugev usuvastane liikumine jäi 20-30ndatesse, loodi ka Elava Kiriku liikumine, mis pidi kirikuelu reformima. Olid tegelikkuses kommunistliku riigivõimu käsilased, kes püüdsid kirikut veelgi enam ebastabiliseerida, näiteks nõudes kirikult väärisasju ja sundides patriarhi tagasi astuma. Teise maailmasõja Stalin leebus usklike suhtes, liitlaste nõudmisel tagati Nõukogude liidus usuvabadus, kuid süveneva Külma sõja ajal naasis ateistlik propaganda ja usk loodeti välja suretada mõne põlvkonna vältel. 4. Oikumeeniline liikumine, katoliku kirik 20. sajandil, Vatikani teine kirikukogu. Vabastusteoloogia ja kristlus kolmandas maailmas. Kiriku uueks missiooniks 20
annaabi.ee 
