ei lasknud kaua töötada. Tänu sellele leidis ta end mitmeid kordi kinnilöödud uste taga, sest kes keegi ei tahtnud tööle santi. Rahata jäänud, kuid usku kaotamata üritas Liiv edasi. Kahjuks tema otsimised vilja ei kandnud ning pidi olema pikka aega näljas. Luule aitas Liivil üle elada raskeid aegu, kirjutades tundis ta end vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet. Tolle aja kohta ebasobilikke luuletusi kirjutades sattus ta kriitikute halvustamise alla, kuid Liiv kartis ülekõige oma luule üle hindamist, sest „Nad hirmsad on, mu laulud ja hirmus mu süda sees, nii hirmus nagu mu saatus- ei, mind mitte iganes!“ Depressiooni sügavaimal ja masendavaimal perioodil ilmus tema luuletustesse aina rohkem viiteid „tal kitsaks on jäänud maapäälne hing“ ning „ees on surm, ma tunnen ta vina“. Sõnameister teadis, et surm on lähedal, ta oli juba liiga haige
mehelikkust konkreetselt esitab vaid seda, et kui terve, haritud, töövõimeline ja enda eluga rahul on inimene. 2 peatükk- naiselikkus, mehelikkus ja seksuaalsus talupojakultuuris o Pole olemas maailmas ühtset ja kõikjal kehtivat arusaama „õige“- st mehelikkusest ja naiselikkusest ning ei kehti „normaalset“ seksuaalset käitumist ning „hälbivat“. o Tänapäeval märgatakse ebasobilikke ja sobilikke käitumisi, mis puhul liigsete žestide puhul arvatakse, et tegemist on homoseksuaalsusega. Eesti talupojakultuuris oli naiste elu enam reeglistatud kui meeste oma ning naiste keha ja seksuaalsust märgistasid karmimad tabud ja reeglid kui meeste omi. Sugude vahelisest tööjaotusest „Õigete“ meeste ja naiste jaotamine käis ka tööde valdamise ja tegemise käigus. See toimis kui kinnitus „õige“ mehele ja naisele.
annaabi.ee 
