10. NEPTUUN Neptuun on Päikeselt kaheksas ja viimane planeet. Ennem Rahvusvahelise Astronoomia Liidu 2006. a. otsust peeti viimaseks planeediks Pluutot. Nüüd on Pluuto ümberkvalifitseeritud kääbusplaneediks. Neptuun koos Uraaniga kuuluvad jäähiidude klassi. Ennem 1990-ndaid peeti neid gaashiidudeks koos Jupiteriga ja Saturniga. Nende struktuuri erinevuste tõttu käsitletakse neid nüüd aga kui eraldi klasse. Neptuun avastati 1846. a. Avastuseni viis ebaregulaarsuste uurimine Uraani liikumises, mida põhjustas Neptuuni gravitatsiooniväli. Neptuuni läbimõõt on vaid 3 % võrra väiksem kui Uraani oma. Samas ta on 15 % massiivsem - seega Neptuuni tihedus on Uraani omast suurem. Neptuuni raadius on 3,8 korda Maa omast suurem ja ta on 17,1 korda massiivsem. Neptuunil on ulatuslik kergetest ainetest (vesi, ammoniaak, metaan) koosnev vahevöö, mille mass ületab 90 % planeedi massist
Väljendid on loodud grammatika reegleid silmaspidades, aga tulemus on midagi muud kui osade summa. See tähendab, et osa väljendite tähendust ei saa ennustada nende osad kaudu. Sellepärast on nad salvestatud tervelt ja mitte ei ehitata algusest peale. ( Fillmore, Kay , O'Connor 1988; viidatud Evens jt 2007: 26 järgi) · Goldbergi konstruktsioonigrammatika Arendatud Adele Goldberi poolt. Enne seda teooriat keskenduti keele ebaregulaarsuste uurimisele. Arvati, et kui ebaregulaarsused on keeles seletatud, siis saab neid samu reegleid kasutada, et seletada keeles olevaid seaduspärasusi. Goldberg arendas, aga välja konstruktsioonigrammatika, mis laienes keele ebaregulaarsustelt regulaarsustele. Selleks uuris ta tavalistes lausetes leiduvaid struktuure ja ehitas selle ümber konstruktsioonigrammatika teooria. Ta leidis, et lause ehitus ei erine teiste lingvistilise ühikute ehitusest
võetaksegi see kindlaks teadmiseks ega arutata pikemalt läbi. Tegelikkuses on aga ka teaduses, teadusuuringute läbiviimises ja saadud tulemuste esitamises probleeme nii aususe kui täpsusega. Teadusliku ebaaususe kategoriseerimine 1830. aastal jaotas Briti teadlane Charles Babbage teadusliku ebaaususe kolme kategooriasse: kärpimine (trimming), küpsetamine (cooking) ja võltsimine (forging). Kärpimise puhul peab ta silmas ebaregulaarsuste eemaldamist, et andmed paistaksid täpsemad. Küpsetamise puhul jätab teadlane alles vaid need tulemused, mis tema hüpoteesidega kõige paremini kokku sobivad. Võltsimise puhul mõeldakse andmeid kas osaliselt või täielikult ise juurde, siia kuuluvad ka juhtumid, kus kirjeldatakse eksperimente, mis pole reaalselt kunagi toimunud. Seetõttu peetakse võltsimist kõige jultunumaks teoks. Samas on võltsimine ka kõige
annaabi.ee 
