parimaks näiteks on ametite palgalõhed. Kuigi maailm on aja jooksul soolise ebavõrduse suhtes palju leebemaks muutunud, mõistetakse ikka hukka homoseksuaale. Neid vihatakse Piibli tõttu, sest Uus Testament räägib selgesõnaliselt sellest kuidas Jumal lõi inimesed heteroseksuaalidena. Seetõttu on homoseksuaalid usklike silmis automaatselt patused ja Jumala salgajad. Samuti mitmetele ateistidele näib ebanormaalsena kahe samasoolise inimese suhe, sest nad lihtsalt ei mõista selle olemust. Kuid, kas ühiskonnal on õigust mõista hukka inimeste vahelist kiindumust ainuüksi sellepärast, et see ei vasta niinimetatud normidele. Ometi sellised inimesed ongi, neil on kõige ja kõigi suhtes eelarvamused ning nad ei vaevu asja süvenema, vaid mõistavad kohut ning taunivad seda, sest see ei ole määratud standardite kohane. Maailmas, mis on nii kinni oma normatiivides on peaaegu et võimatu olla õnnelik ja
on mõne religiooni ilminguga. Nii võib end ateistiks nimetav inimene uskuda reinkarnatsiooni ja/või saatuse ettemääratusse, kõige elava (sealhulgas taimede) hingestatusse vms. Seejuures ei pruugi ta ise üldse arvata, et usub ühte osa konkreetsest religioonist, vaid peab usutavat väidet kindlaks faktiks. Taolised uskumused kujutavad endast vääramatuid veendumusi, mis on nii kindlad, nii iseenesestmõistetavad, et ainuüksi mõte nende kahtluse alla seadmisest näib ebanormaalsena ning keegi ei hakka nende kohta põhjalikku tõestusmaterjali nõudma, vastasel korral peetakse teda kas väga rumalaks või lihtsalt provokaatoriks. Eriti võimendub see ühiskonnas või teatud ühiskonnakihis laialt levinud müütiliste arvamuste puhul. Inimesele meeldib otsida seletusi olnule. Kuidas ja miks miski või keegi tekkis, arenes. See seletabki asjaolu, mispärast on igal rahval ning religioonil omad nägemused maailma ning selle elusolendite ja paikade tekke kirjeldustega
Callie´le. Callie´ surm kutsus temas esile reaktsiooni armastatud looma kaotusele ning tõi mälusoppidest esile ääretult valusad tunded, mis olid sinna lapsepõlves maetud. Tahtsin, et Linda mõistaks, miks ta kassi surmale nii ägedalt reageeris. Kui olime tema lapsepõlvekogemusi mitme visiidi ajal läbi arutanud, ütles ta: "Nüüd saan oma tunnetest paremini aru. Mul on ikka veel valus, aga nüüd ei tunne ma end imelikuna või ebanormaalsena. Ma mõistan, miks ma nii tunnen." Õnneks ei tähenda varajased kaotused alati, et hilisemas elus hakkaks inimene depressiooni all kannatama. Valusatest kaotustest aitavad last üle kaks tähtsat tegurit. Esiteks, vähemalt ühe täiskasvanu emotsionaalne kättesaadavus. Sageli suudab teine lapsevanem, vanaema või tädi kaotust tasa teha. Teiseks on ääretult tähtis aidata lapsel leinata
annaabi.ee 
