A-tüüpi inimene on stressitundlikum, neil on tavaliselt kõrgem vererõhk, adrenaliin eraldub intensiivsemalt, kolesteroolihulk on veres kõrgem ja areteriskleroos on palju ulatuslikum, kui B-tüüpi inimesel. Kõikidest nendest omadustest piisab, et suureneks märgatavalt haigestumise oht. B-tüüpi käitumine on parem, sest saab olla motiveeritud ja produktiivne ning saavutada kõiki neid asju mida A-tüüpi inimene, kuid ilma vaenu, agressiivsuse, kannatamatuse või ebakindluseta. B-tüüpi inimesed saavutavad tavaliselt paremini püstitatud eesmärke, sest nad ei närveeri tühiste asjade pärast. B-tüüpi inimestel on haigestumisi vähem, nende elu on nauditavam ja stressivabam. A- või B-tüüpi käitumine on tavaliselt kasvatuse, keskkonna ning mõnikord meie geneetilise omapära tulemus. See kõik tingib seda, et A-tüüpi käitumine on meis sügavalt juurdunud ja me ei suuda sellisest käitumisest üleöö vabaneda. Selle
10 ei usu. Kuid Kierkegaardi armutu tees on, et kõige sügavamalt ilmneb inimlikkus just selle lõhe ees seistes; hüpe määratleb meie olemasolu.(Meos 2000) Et autentselt olemas olla, peab inimene hüppama. Et olla autentne subjekt, peab inimene uskuma; ta peab uskuma objektiivse, kõigil tingimustel püsimajääva ebakindluse ees. Inimlikkust ja autentset eksistentsi ei ole ilma ühetagi neist ilma usuta, ilma riskita, ilma ebakindluseta; ilma hüppeta, mille mina sooritan.(Meos 2000) Objektiivne ebakindlus ühineb Kierkegaardil isikliku valiku nõudega. Usk eeldab subjekti oma sisemistm isiklikku tegu; see eeldab temalt otsustust ja sellel otsusel ei saa olla mingit tuge väljaspool teda ennast. Kierkegaard on öelnud, et objektiivne subjekt ei tunne mitte kuskil mingit ääretut tarvet otsustada. See on falsum, mis iseloomustab kogu objektiivsust.(Saarinen 1985)
annaabi.ee 
