Populaarne meetod on töötajate muutumine üksikisikust ettevõtjaks. Nad teevad sama tööd nagu ennegi. Kuid neile makstakse tükitöö eest ja ainult vajaduse korral. Kogu tururiski kannavad nad üksi. Kasumi tagab see, kui firma tuumikus on viie aasta pärast poole võrra vähem inimesi, kellele makstakse kaks korda rohkem ja kes toodavad kolm korda rohkem. Töökohad on head, kallid ja produktiivsed, kuid neid on palju vähem. Mõnikord tundub, et pole olemas ebakindlamat asja kui kindel töökoht. “Me ei ole loomult ühesugused. Meil on erinevad kalduvused, üks sobib rohkem ühe, teine teise töö jaoks. Kõike tehakse rohkem, paremini ja kergemini, kui igaüks teeb ühte tööd oma kalduvuste järgi”. (Platon) Pärnumaa Kutsehariduskeskus 4
empiirilise töö kokkuvõtliku kordamise kergema ja ohutuma tee asemel valminud riskantsema suuna, pakkudes veel katsetamata teoreetilise ja opratsioonimudeleid vähem tuttava maastiku uurimiseks (Bronfenbrenner, 1992 b, 1993 a, 1993 b, 1994, Bronfenbrenner ja Ceci, 1994). Valik põhineb usul või vähemalt lootusel, et need mudelid toodavad teaduslikke arusaama ja informatsiooni, mis on puutumata tänapäeval rohkem tunnustust leidnud mõistestamise ja analüüsi moodustest. Seda ebakindlamat ettevõtmist ajendab mitte ainult eelnevate kaastööde sisu, vaid ka selle sümpoosiumi loominguline vaim, kus nad esmakordselt esitati (Bronfenbrenner 1996, lk 619). Riskantsetele ettevõtmistele on muidugi iseloomulik, et sedamööda, kuidas nad arenevad, tekitavad nad ootusärevuse tundeid, mis lõpuks vallanduvad seikluse tulemuses. Lugejat tuleb siiski ette hoiatada, et kuigi ma teen kõik, mis on minu võimuses, selle maksimeerimiseks, pole lootust
annaabi.ee 
