Käärkambris kasvas endiselt viigipuu. Ta oli seal varem olnud oma lammastega, aga nüüd oli tal lammaste asemel labidas. Ta istus seal tükka aega, kuni jäi lõpuks magama. Kui päike oli kõrgel taevas, ärkas ta ja hakkas viigipuu juure kõrvalt kaevama. Poole tunni pärast põrkas ta labidas millegi kõva vastu. Tunni aja pärast seisis tema ees kirst vanade Hispaania kuldrahadega. Lisaks sellele vel vääriskive, punast ja valgete sulgedega ehitud kuldmaske, kalliskividega raamitud ebajumalakujusid. See oli sõjasaaks ühelt vallutusretkelt, mis juba ammu unustatud oli ja millest vallutajad polnud oma lastele rääkinud. Ta võtis kotist Uurimi ja Tummimi ja pani need kullakirstu. Need kaks kivi olid osa tema varandusest, sest tuletasid talle meelde kuningat. Siis meenus talle, et peab minema Tarifasse ja andma kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele. Jälle tõusis tuul, see oli Idatuul, see tuli Aafrikast. See tõi talle lõhna, mida poiss hästi tundis, ja ühe suudluse kaja, mis
põrgu armulauast, sabatitest ja nõidustest koos kurjade vaimude, nõidade ja vampiiridega? Vastake!» «Jah,» ütles ta nii tasa, et sõna ta hingeõhku ära kadus. «Te tunnistate siis üles, et olete näinud jäära, keda Peltsebul pilvedesse laseb ilmuda, et sabati kokkutulekuks märku anda, ja keda keegi peale nõidade ei näe?» «Jah.» «Te tunnistate siis üles, et olete Bophomet' * päid kummardanud, neid templiordu jälke ebajumalakujusid *?» 1 7 8 «Jah.» «Et olete alati ühenduses olnud kuradiga, kes selles kohtuprotsessis figureerib lihtsa kitse kujul?» «Jah.» «Tunnistate lõpuks üles ja vannute, et te deemoni ja varjukuju abil, kelle nime üldiselt munklummutisena tuntakse, ööl vastu märtsikuu kahekümne üheksandat päeva olete pussnoaga tapnud kapteni, kelle nimi on Phoebus de Chäteaupers?» Ta tõstis kohtuniku poole oma suured liikumatud silmad ja vastas masinlikult, kogelemata ja võpata-mata: «Jah.»
annaabi.ee 
