seenhaiguste sekundaarseid tunnuseid jm. Lisaks pargis olevale kõrghaljastusele, on pargi territooriumil hulgaliselt erinevaid põõsaid. Suuremaarvuliselt on esindatud villane lodjapuu (Viburnum lantana) ja taraenelas (Spiraea chamaedryfolia), leidub ka suurt läätspuud (Caragana arborescens), kuslapuud, erinevaid kibuvitsasid, sarapuud ja selle punaselehine sort (Corylus avellana forma rubra), punast leedrit (Sambucus racemosa), ebajasmiine ja sõstraid. Põõsastikud moodustavad hea ülemineku alleelt ümbritsevatele põllumaadele. Kohati kipuvad nad aga alleesiseselt piirama vaateid ning nendest kohtadest tuleks põõsad eemaldada. Pargiplaanide alusel tuleks järgida vanade vaatesihtide kulgemist. Kalmistu on lähisminevikus olnud küllalt hästi hooldatud. Pidevalt on niidetud ning piiratud laienevaid põõsastikke. Puistu seisukord on rahuldav, surnud ja suremas puid on vähe.
võsudega intensiivselt levivatest ning paljunevatest ravnurga all harunemised. Kummatigi on ka vahtrate liikidest. Sageli esineb parkides lumimarja, taraenelat, turvalisus saavutatav, kui nende harunemist noores keskmist enelat, pihlenelat, nutka või lõhnavat vaari- eas jälgida ja suunata. Tegelikult on ka mitmetüveliste kat ning kontpuid. Valgusküllasemates kohtades lei- puude toestamine vajalik vaid erandjuhul. Näiteks sir- dub gruppidena ka ebajasmiine, sireleid ja muid meil gete paralleelsete tüveharude raskusjõud on suunatud hästi kohastunud liike. Põõsad on vajalikud nii ruu- mööda tüve pikitelge otse alla ning lahtirebenemiseks mi loojatena kui elupaikadena. Eriti olulisel kohal on vajalik jõuõlg ei ole piisav. Kui siiski tekib kahtlus, et pargi servaaladel kasvavad põõsad, kuna nad loovad ja suur oksaharu või paralleeltüvi võib lahti rebeneda, kindlustavad pargi välisseina
annaabi.ee 
