Senikaua olin ma sellest ainult filmidest näinud kuid seda raamatut lugedes tekkis mul hoopis teine emotsioon kui seda mingist filmist vaadata. See oli kõik poole võimsam ning jubedam, võibolla oli asi selles, et raamat (eriti veel hea raamat) panebki su tundma seda, mida raamatu tegelased tunnevad. Mina igatahes tundsin kogu aeg Mendele kaasa, kuna see kõik mis ta pidi läbi elama, ma ei oskagi isegi ette kujutada, mida ta tunda võib. Kõige hullem ebainimlikum oli minu meelest see, kuidas mehed lihtsalt tapavad ning vägistavad väikesi lapsi. See kuidas üks araablane küsis teise käest, et kas sa oli ka hea, see on minu meelest lihtsalt rõve ning ma ei tea kuidas sellised inimesed üldse elada saavad ning mis nende peades toimub. Üks jube asi oli kindlasti ka ümberlõikamine, seda oli nii kirjeldatud, et mul hakkas endal juba paha. Mind kummitas kogu aeg küsimus, et miks inimesed teevad nii.
tou=ton ton kairo/n. (26) Mul pole kahtlust, mis sa nende kohta arvad. Sest mis oleks kõlvatum, kui püüda naudingut leinast, jah, leina kaudu, nõudes mõnusat taga isegi pisaraid valades. Need siis ongi, kes meile ette heidavad liigset karmust, süüdistades meie ettekirjutusi kalkuses, kuna me ütleme, et kurbust tuleb hinge kas mitte lubada või siis peab ta kiiresti välja tõrjuma. Kuid kumb on usutamatum, kumb ebainimlikum: kas kaotatud sõbra pärast mitte kurvastada või kurbuse keskel naudingule jahti pidada? (27) Mida meie õpetame, on auline: kui tunne on pisarate kaudu mõningal määral välja voolanud ja nii- öelda üle vahutanud, siis ei tohi hinge valu meelevalda anda. Kuidas? Sa ütled, et valu ennast tuleb segada naudinguga? Nõnda lohutame koogikestega jõnglasi, nõnda vaigistame piima andes väikelaste nuttu
annaabi.ee 
