Ta pidas õigeks et tõepoolest on ,,nähtav maailm" kuid pidas valeks seda pidada kogutegelikkuseks, sest temaarust oli veel ju ka ,,ideede maailm". ,,Nähtumuste maailma" pidas ta meeltega tajutavateks, aga ,,ideede maailma" mõistusega tajutavaks, seega on meeltega tajutavad asjad ajalised: tekivad, hävivad ehk ei ole igikestvad- need on ebatäiuslikud. Mõistusega tajutavas maailmas on aga asjad igikestvad ja täiuslikud. Meeltega tajutavat maailma iseloomustab ebaehtsus ja näivus. Ideede maailmas aga on asjad nii nagu nad on : ehtsad, päris. Nende kahe aspekti karakteristikud on vastandilikud. Seda Platoni õpetuse osa on tavaks nimetada kahe-maailma-õpetuseks."Nähtava maailma" põhiliseks karakteristikuks on Platoni silmis selle muutlikkus, pidevas saamises olemine. See oli ka Herokleitose õpetuses(Kaks korda ühte ja samasse jõkke ei astu). Arvatakse et Platon tegeles oma kujunemisaastatel Herokleitose õpetusega.
isegi mitte kõigile nähtavatele ilusatele asjadele. Nähtavate asjade ilusatena käsitlemine on tõene vaid ühel või teisel määral, mitte kunagi aga absoluutselt. Vt. Platoni “Pidusöök” (Symposion) 210e-212a. Kummagi valdkonna karakteristikud: Nähtumuste maailm Asjade iseendast, olemuste maailm Meeltega tabatav Mõistusega tabatav Näivus, paistvus, ebaehtsus Tegelik, tõeline, tõevaldkond Tekkimine, hävimine, muutumine Tekkimatu, hävimatu, muutumatu Ajaline Igavene, ajatu Ruumilis-kehaline, liitne, jagatav Ruumiliste karakteristikuteta, lihtne Nähtuste paljusus ja individuaalsus Ühtne, universaalne
annaabi.ee 
