Pole võimalik teha seda tööd hästi, kui ei mõista sotsiaaltöö vajalikkust ja olemust. Minu arvates peab sotsiaaltöös olema eriti tähtsal kohalkuulamise oskus. Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret. Mõnikord pole inimesel muud vajagi kui et ta saaks oma mure ära rääkida ning siis jõuab ta juba isegi probleemi lahenduseni. Kindlasti ei tohi sotsiaaltöötaja kuritarvitada klientide usaldust. Näiteks meie väikses vallas töötas selline sotsiaaltöötaja, kes oli ebadiskreetne. Ta rääkis oma tuttavatele klientide muredest ja probleemidest. Kui siis klientide probleemid, mis nad olid talle usaldanud, jõudsid ringiga külajututasemel nendeni, oli see neile väga alandav ja ebameeldiv. Tulemuseks oli see, et abivajajad ei tahtnud ja ei julgenud oma muredega tema juurde minna ning jäid oma muredega üksi, sest sotsiaaltöötaja oli käitunud ebausaldusväärselt. See oli väga inetu ja ebaeetiline käitumine sotsiaaltöötaja poolt.
Kuigi, kui Emma taipab, et Leon armastab teda, tunneb ta ennast süüdi ja hakkab kohusetundlikuks naiseks. Leon tüdineb ootamisest ja uskumisest, et Emma ei saa kunagi tema omaks ja ta otsustab lahkuda Pariisi, et õppida juurat. Tema lahkumine muudab Emma nukraks. Peagi ühel põllumajanduslikul laadal, üks rikas naaber Rodolphe, kes on võlutud Emma ilust, kuulutab oma armastust tema vastu. Rodolphe võrgutab Emma ja neil on romantiline afäär. Emma on tihti ebadiskreetne ja kõik külaelanikud räägivad temast taga. Charles seevastu ei kahtlusta midagi. Tema imetlus oma naise vastu ja ta lollus pimestavad teda Emma ebadiskreetsuse ees. Samal ajal aga Charles'i professionaalne maine kannatab tõsise hoobi all, kui Charles ja Homais üritavad eksperimentaalset kirurgilist tehnikat, et ravida kompjalgset meest Hippolyte'i. Lõpuks peavad nad kutsuma teise arsti, et jalg amputeerida. Emma tunneb tülgastust oma mehe asjatundmatuse suhtes ja süveneb veelgi
Charles koju. Juttu tuli pr. tervisest ning hr. Boulanger pakkus välja ratsa retked, mis võivad hästi mõjuda. Algul küll Emma keeldus kuid mees veenis teda, tervis ennekõike. Mõne päeva pärast oligi asi korraldatud ning Rodolphe ja Emma läksid ratsutama. Ratsutasid metsa, hr. avaldas Emmale armastust. Koju jõudes ei tahtnud pr. matkast eriti Charlesile rääkida. Noored kohtusid salaja ning saatsid õhtuti üksteisele kirju. Emma on tihti ebadiskreetne ja kõik külaelanikud räägivad temast taga. Charles seevastu ei kahtlusta midagi. Tema imetlus oma naise vastu ja ta lollus pimestavad teda Emma ebadiskreetsuse ees Ühel hommikul kui Emma Huchette'ist tuli oli tema teepeal Binet, kes pidas pardijahti. Teda huvitas väga kust pr. nii varasel kellaajal tuleb. Emma, aga luiskas, et amme juurest . Nüüd üritasid noored ettevaatlikumad olla. Hr. Boulanger käis õhtuti ise Emma juures, nad
«Ma jätkan siis,» ütles Aramis. «Õetütar tuleb vahetevahel onu vaatama. Eile oli ta juhuslikult samal ajal seal kui minagi ja mul tuli teda tõlla juurde saata.» «Ah nii, või doktori õetütrel on tõld,» katkestas teda Porthos, kelle puuduseks oli see, et ta ei suutnud keelt hammaste taga hoida. «Hiilgav tutvus, mu sõber.» «Porthos,» sõnas Aramis, «olen teie tähelepanu juba rohkem kui ühel korral sellele juhtinud, et te olete väga ebadiskreetne, mis tuleb teile kahjuks naiste juures.» «Härrad, härrad!» hüüdis dArtagnan, kes aimas seikluse tagapõhja. «Asi on tõsine ja kui võimalik, püüame mitte naljatada. Jätkake, Aramis, jätkake!» «Äkki suur, tõmmu, aadliku hoiakuga mees . . . noh,, umbes teie tundmatu moodi . . .» «Võib-olla tema ise,» ütles dArtagnan. «Võimalik küll,» jätkas Aramis, «... lähenes mulle viie-kuue mehe saatel, kes
annaabi.ee 
