maksude poolt. Samuti hindavad konservatiivid eraomandi puutumatust, traditsioonilist perekonnamudelit ja religioosset moraali. Sotsiaalse heaolu peavad tagama perekond, suguvõsa, kirikukogudus või tööandja. Sotsiaalse toimetuleku ja heaolu aluseks on konservatiivide arvates pigem isiklik töökus ja ettevõtlikkus kui riigi sotsiaalpoliitika. Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks (eriti Ladina- Ameerikas) Põhiideed: Traditsionalism tähendab ennekõike põhiväärtuste säilitamise ning järkjärguliste kontrollitud reformide teostamise vajalikkust. traditsiooni ja aeglast arengut pidada konservatismi põhitunnuseks. Konservatiivne põhimõte on, et teha pigem natuke head,
demokraatiaga. Negatiivne on aga selle juures see, et hääletada saaksid ka poliitikast mittehuvituvad inimesed. Demokraatia eeldab rahvalt teadlikkust ja hariduslikku valmisolekut. Ning nagu elu on tõestanud, on demokraatia üpriski kulukas valitsemiskord. Demokraatia on ennekõike heaoluühiskonna lõbu. Viletsus soosib teisi valitsemisvorme. Ajaloost on teada, et majandusliku heaolu vähenemine pakub viljaka pinnase ebademokraatlikele jõududele. Seejuures lämmatatakse demokraatiat tihtipeale just nimelt selle süvendamise loosungi all: valitagu riigipea otse ja antagu talle võim, vähendatagu parlamendi koosseisu ja algatatagu seadused rahva poolt ning võetagu need referendumil vastu. Selline valitsemiskord ei saa viia objektiivselt õigete ja õiglaste otsusteni, sest õiglase otsuse ,,väljamõõtmine" on võimatu. See, mis ühele tundub õiglane, on teisele ebaõiglane.
üksikisiku arusaam elust on ebatäielik, vaid mõistlikum on tugineda terve rahvuse kogutud ja hinnatud teadmistele. Sellest tulenevalt arvas ta, et ka konstitutsioone ei looda, vaid need nö kujunevad iseenesest välja. Burke konservatiivse ideoloogia seisukohad kujunesid lõplikult välja vastukaaluks 19. sajandi Prantsusmaa Revolutsiooni radikalismile. Aja jooksul on konservatismi jaotatud mitmeti. Üldiselt jaguneb konservatism kaheks: autoritaarseks ja paternalistlikuks. Esimene on omane ebademokraatlikele, teine demokraatlikele riikidele. Autoritaarne konservatism oli levinum enne 20. sajandit, hiljem on see olnud mitme autoritaarse riigi ideoloogiaks. Samuti, on peetud konservatismi kaheks põhisuunaks traditsioonilist ja individualistlikku konservatismi. On ka levinud sellised konservatismi alaliigid nagu nn. uus konservatism ja neokonservatism. Konservatsimi põhivaated: Üldistavalt võttes võib konservatismile omaseks pidada järgmiseid põhimõtteid:
annaabi.ee 
