Minu arvates, on juttude sõnastus ka arusaadav. 5. Milliste teemade juures saaks seda raamatut lasteaias kasutada? Vastavalt teemale, saab valida ka muinasjutu. Jällegi, kasutada ka unejuttudena. 6. Kellele on raamat suunatud? Raamat on suunatud igas vanuses lastele. 7. Kas raamat on sihtgrupile huvitav? Palun põhjenda. Jah, sest raamatus on huvitavad muinasjutud. Mäletan, et ka seda raamatut uurisin ma kooli või lasteaia ealisena palju. 8. Milline on raamatu kujundus (mis meeldib, mis mitte)? Mulle meeldib selle raamatu kujundus, sest ta ei ole siuke, nagu teised muinasjutu raamatud. Tekstide vahele on pandud väiksemaid pilte. Samuti sisukorras mulle meeldib, et on välja toodud alapealkirjad. Näiteks Rikkus ja vaesus, tõeline armastus võidab kõik jne. 22 KOKKUVÕTTEKS Valisin need raamatud seepärast, et need olid mul kas kodukohas olemas
” (1972 Pärnu teatris), Jean Cocteau’ „Hoolimatu armuke” (1976 Noorsooteatris) Silvia Laidla monotükina ja lavakooli VIII lennu siiras tudengilavastus Tammsaare põhjal „Me otsime Vargamäed” (1976). Kui kõnelda eesti teatri kontekstis poliitilisest teatrist, siis vaieldamatult on seda esindanud Kalju Komissarov. 28-aastaselt toona eesti noorima peanäitejuhina Noorsooteatrit etteotsa asunud Komissarov (XXI sajandi hakul sai sama-ealisena teatri NO99 juhiks Tiit Ojasoo) suutis sinna oma ametiaja jooksul (1974–1987) koondada erineva esteetilise programmiga lavastajaid – kandes ise seejuures sageli nn. kohustusliku repertuaari lavastamiskoormat – ning seeläbi mitmekesistada selle ühiskondlik-kriitilise hoiakuga teatri kunstilist palet. Komissarovi enda loomekäekirjas asendusid räme teatraalsus ja sõnumi liigne loosunglikkus ajapikku realistlikuma ja psühholoogilisema lähenemisega.
annaabi.ee 
