katkestas teda, ta ei tahtnud palveid, ta tahtis ainult pihtida ja võita aega koiduni, sest siis võidaks tema hukkamist edasi lükata. Terve vestlus ei avalda, miks Jaan Randus hukka on mõistetud, kuid vihjeks annab autor nii palju, et ta on väsinud möllust, kahtlustamisest, varjamisest, kas ka põgenemisest? Jaan kirjeldab sõja-aastaid ja kuidas need tema psüühikale mõjunud on. Ta on vihane ja kurb elu pärast: ,,Elame vaid tänapäeva sensatsioonile, ealgi hingamata täie kopsuga." Ta räägib sellest, kui mõttetu on ühe sõduri, ristisõitja tähtsus, tema tähtsus. Jaani armastus kodumaa vastu, vaprus ja julgus selle eest võidelda osutuks tarbetuks, sest keegi seda ei austanud. Kuigi Jaan räägib kuidas ta surma ei karda, hiljem sõites hukkamiskohta, haarab teda paanika. Tegelikult oli kogu vestlus(võiks öelda ka monoloog) väga seosetu ja paaniline.
lugeda, kui kindlasti nõuks on võet raamatuga lõpule jõuda. Olgu siin tsiteerit mõni "tarkussõna", millistest raamat enamalt koosnebki: "Kui naine lausub sulle, et armastab sind, siis võta ning kihuta minema ta omast kojast, suitseta kadaka oksi, et kaoks ta lehk sinu majast ning raputa lupja põrandalle, et kaoksid ta roojased jäljed. See, kes igatseb, ei räägi omast igatsusest, see, kes unistab, ei jutlusta omi unistusi, ning see, kes armastab, ei lähe ealgi sulle sellest täiel suul kõnelema." "Ning see naisist, kel pole meest, kel pole õnne tunda end peremehe orjana, on otsekui vallaline laast, mida kannab tuul oma tahtmise järele." "-- naine on sündind omanduseks, nagu seda väärtasi, nagu maja, nagu koer." "Kõik on müüdav. Kõik läheb hallitama: olgu see naine või juust." Jne. jne. jne. Romaani süzee iseenesest on huvitav ja paljuvõimaldav: hirmus purpurtõbi murrab mehed maha. Kõik maailma naised (kõneleb autor
annaabi.ee 
