3. FILMIDE KORRASTAMINE Suurem osa meie aja- ja kultuuriloost on jäädvustatud filmilindile, kuid samal ajal on film kiiresti vananev materjal ja säilitustingimuste suhtes väga tundlik. Filmide vananemise kiirus sõltub: Filmimaterjali omadusest Fotograafilise töötlemise kvaliteedist Hoiutingimustest Fotograafilisest kujutisest ja selle tekkimise viisist liigitatakse filmid: Negatiiv (kaamera negatiiv) Pöördfilm Duubelpositiiv Duubelnegatiiv positiivkoopia FILMIDE SÄILIVUSE TAGAMINE Tegelemisel kasutada puuvillaseid kindaid. Higised sõrmejäljed kahjustavad emulsioonikihti ( emulsioonikiht koosneb tavaliselt želatiinist ühtlaselt jaotunud hõbedasoola mikrokristallidest). Filmide kerimiseks ja vaatamiseks kasutatakse kerimisladu, liimpresse ning filmiprojektoreid. Filmirulli algusesse ja lõppu liimitakse kaitseks 5-10 m kaitserakord (ilma kujutiseta puhas filmilint).
ümbermonteerimist uus koopia, mis on ka "Kevade" ametlikult kinnitatud kinoversioon. See on 101 sekundit lühem: sealt on puudu filmi alguses olev Arno ja Lible jutuajamine ning filmi keskel olev stseen, kus Toots saab Latipaci pudeli kätte ning hüüab: "Näe, ära tõin!" Algsest versioonist tehti ainult mõned koopiad, millest üks läks Kinokomiteele. Sellest koopiast tehti hiljem televisiooni jaoks videoversioon. Enamik koopiaid tehti ametlikust versioonist, millest on säilinud ka duubelpositiiv. Seda kasutati ka filmi taastamisel. Film kevade koosnes 9 osast ehk filmirullist. Algselt olid nende osade pikkused sellised: I 282 m, VII 292 m ja IX 249 m. Pärast kärpimist ja ümber monteerimist olid pikkused järgmised: I 258m, VII 285m ja IX 234m. Kärped: I 7 plaani, VII 2+2 plaani, IX 3+2+1+1+2+1 plaani. 2004. aastal andis DVD2002 välja taastamata "Kevade" DVD, mis oli tehtud algsest pikemast versioonist.
annaabi.ee 
