JOOGID JA JOOGIKULTUUR Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest. Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: ,,See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks" (Põltsam, 2002, lk 47). Keskaja Tallinas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele, linnaelanikele kui ka feodaalisandatele. Keskaja kroonikud, näiteks Jean Froissart, nimetasid õlut tema populaarsuse pärast vedelaks leivaks.
Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein. Veejoomist võeti kui märki puudusest. Levinumaid teraviljast hapendatud jooke oli keskaja Tallinnas dunnenber. Kahjuks pole täpselt teada, mis joogiga oli tegu. Mõdu valmistamine toimus Tallinnas range kontrolli all: ,,See saksa mees, kes teeb mõdu müügiks, ei või pruulida õlut müügiks".4 Keskaja Tallinnas valitses vaieldamatult õlu, mis maitses ühtviisi hästi nii talupoegadele, linnaelanikele kui ka feodaalisandatele. Keskaja kroonikud, näiteks Jean Froissart, nimetasid õlut tema populaarsuse pärast vedelaks leivaks. Kõige kõrgemalt hinnati peeni lõunamaiseid veine
annaabi.ee 
