mees on palju õelat ja halba korda saatnud. Ta isegi pidi võitlema iseendaga, kaalutles sooritada enesetappu, sest võitles pidevalt ju ebaõigluse ja valede keskel, kuid siiski seda ei teinud, kuna arvas, et muidu poleks ta hing rahu saanud. Don Quijote seevastu aga tahtis muljet avaldada oma südamedaamile. Kujutas end ette rüütlina, kes püüdis kaitsta kõike ja kõiki kurjade jõudude eest. Kõik vägiteod, mida ta tegi, olid mingil määral pühendatud Dulcineale. Näiteks, kui ta vabastas galeeriorjad, tahtis ta, et nad läheksid räägiksid Dulcineale, mida mees tema pärast kõike korda saadab. Peale selle oli mees veel vaeste ja nõrkade kaitsja. Don Quijotet tembeldati hulluks ja naerdi tema rumaluste üle, kuigi tegelikkuses don Quijote käituski narrilt rüütliromaanide pärast, mida ta lugenud oli. Mõlemad raamatud kujutavad erinevat liiki kangelaslikust – kas siis kättemaks või daamikultus
Romaani teise osa lõpupoole katsetab ta uuesti Don Quijotet koju saada. Sedakorda mängib Sansón Valge Kuu rüütlit ja võitleb Don Quijotega Dulcinea ilu pärast. Nüüd Don Quijote kaotab ja nõustubki minema aastaks koju. Mida tahab Don Quijote saavutada? Ta tahab olla selline rändrüütel nagu on olnud rüütlid tema loetud ja palavalt armastatud romaanides. Ta tahab eelkõige teenida oma südamedaami Dulcinead. Kõik vägitükid, mida ta tegi, olid mingil määral pühendatud Dulcineale. Näiteks, kui ta vabastas galeeriorjad, tahtis ta, et need läheksid Tobososse ja räägiksid Dulcineale, mida Don Quijiote oli tema pärast korda saatnud. Galeeriorjad muidugi ei kavatsenud midagi sellist teha ja naersid hoopis oma vabastaja üle. Ja teda "õnnistati" ka kivirahega. Peale selle oli Don Quijote vaeste ja nõrkade kaitsjaks. Näiteks päris esimese osa algul astus ta vahele ühele mehele, kes poissi peksis. Ta keelas poissi lüüa. Don Quijote oli aeg-ajalt ebamaine tegelane