Mulle isiklikult väga meeldib Kreek. Peale seda pidas Perens väikese kava tutvustava loengu kuulajatele. See oleks võinud olemata olla. Kuna see oli akadeemiline kontsert, siis see rikkus meeleolu ja õhkkonna ära. Rahvas oskab ise ka kava lugeda ja kontserdil ei pea hakkama lugema heliloojate elugu ja nimetama, mis on polüfooniline teos ja mitte. Peale seda tulid kolm polüfoonilist teost. T. Tallis ,,Laudate Dominum", G. De Wert ,,Vox in Rama" ja P. De Monte ,,O suovitas et dulcedo". Viimane oli taas tsello saatel. Need olid kõige koledamad lood üldse kontserdil. Kõik kolm olid sama meeleoluga, igavad, pikad teosed. Oleks siis need olnud hästi esitatud. Ainuke asi oli ära lauldud noodid, aga see pole veel muusika. Kõik algab loomulikult dirigendist ja tema taotlustest ja nõuetest. Aga ka dirigendil oli puudujääke juhatamises. Ta löögid olid kõik väga suured, samasugused. Dünaamikat polnud üldse näha juhatamises, samuti olid kõik sissetulekud ebamäärased
Tänapäev: computer, calculate. 17. Iseloomustada ladina keele rolli rahvuskeelte kõrval keskajast kuni 20 sajandini. Keskajal lihtsustatud munkade ladina keel. Karl Suur ja karolingi ajastu: ladina keele standardiseeritud vorm, haritlaste ühiskeel. Uus luule silbilis-rõhulisel põhimõttel, organiseerivaks elemendiks riim (O Fortuna velut luna, Gaudeamus). Renessansi humanistid Francesco Petrarca (1304-1374) verborum dulcedo quaedam et sonoritas (Epistulae 15.1): renascentia litterarum -- keele ja kirjanduse taasünd. Lorenzo Valla: ladina keelt austavad kõik rahvad nagu jumalat, kes on taevast alla laskunud (1440.a. Elegantiarum libri). Relatiniseerimine, põhjamaade renessanss (16.-17. saj.) Erasmus 1528.a. dialoog Ciceronianus. Encomium moriae, Adagia, Colloquia familiaria. Tõlked rahvuskeeltesse ja nendest ladina keelde. Sebastian Brandt Narrenschiff 1494, `Stultifera navis' 1497; I
annaabi.ee 
