ette sellest, mis Puskin luuletas, rääkis ja tegi. Eriti usinalt nägi vaeva Karazin, tema salakaebused Aleksandr I-le olid seda salvavamad, et Puskinit kujutati neis tsaari isikliku solvajana. Sel ajal kui Puskini saatust otsustati ja sõbrad tema eest keisri juures kostmas käisid, lasti Peterburis lahti vastik kuulujutt, nagu oleks Puskinile valitsuse käsul salaja vitsadega peksa antud. Selle jutu laskis liikvele tuntud duellant ja mängur Tolstoi. Puskini arvates oli ta nüüd igaveseks ajaks häbistatud, ega teadnud kas tappa ennast või keiser. Tsaadajev tegi talle selgeks, et inimene, keda ootavad ees suured toed, peab laimusse põlgusega suhtuma ja tagakiusajatest üle olema. Karamzini, Tsaadajevi ja Glinka pingutused kergendasid Puskini saatust mõnevõrra. Teda ei saadetud Siberisse ega ka mitte Solevetski saartele. 6. mai 1820 sõitis ta Peterburist
tegutseda ...» «Monseigneur,» sõnas mileedi, «vahetame: löök löögi vastu, elu elu vastu, mees mehe vastu. Andke see mees mulle, ma annan teile teise vastu.» «Ma ei tea, mida te tahate öelda,» vastas kardinal, «ja ma ei soovigi seda teada. Kuid ma soovin teie vastu lahke olla ja ma ei näe mingit takistust, et teile mitte anda seda, mida te soovite nii alatu inimese suhtes; seda enam, nagu te mulle ütlesite, et see väike d'Artagnan on liiderlik, duellant ja reetur.» «Alatu, Monseigneur, alatu!» «Andke mulle paberit, sulg ja tinti,» küsis kardinat. «Siin on kõik, Monseigneur.» Tekkis hetkeline vaikus, mis andis tunnistust sellest^ et kardinal tegeles kirjale sobiva sõnastuse otsimisega või koguni kirjutamisega. Athos, kes ei olnud jutuajamisest kaotanud ühtegi sõna, võttis oma kaaslased käe kõrvale ja viis nad toa teise otsa. «Noh, mida sa tahad,» ütles Porthos, «miks ei lase sa meil lõpuni kuulata?» «Tst
annaabi.ee 
