kuid selle mõju oli domineeriv ka järgnevatel. Eestis on see mõnevõrra modifitseeritud kujul endiselt väga populaarne. Seda illustreerivad kõige paremini Raoul Üksvärava raamatud, alates ,,Organisatsioon ja juhtimine sotsialistlikus majanduses" (1974) kuni ,,Organisatsioon ja juhtimine" kapitalistlikus majanduses (1992 ja 2004) (Rebane 2006). Fayol proovis arendada administratsiooni teadust juhtimiseks. Kontrastiks hilisemale eksperdile, Peter Druckerile, uskus ta, et on olemas kindel juhtimise teadus, mis on kohaldatud kaubanduseks, tööstuseks, poliitikaks, religiooniks, sõjaks või filantroopiaks. Ta polnud teoreetik, vaid oli üks esimesi praktiseerivaid juhte, kes kirjutas üles nimekirja juhtimise printsiipidest (Fayol Theory.. 2007). Fayol arvas, et tema printsiibid võivad olla kasulikud kõiki tüüpi juhtidele. Ta uskus, et kui juht tahab olla edukas, vajab ta selleks kindlaid juhtimise printsiipe
· muuta töö tulemuslikuks, et saavutada suutlikkus kergemini · tulla toime sotsiaalsete mõjutustega , mis ettevõttel kui organisatsioonil oma keskkonnale on Juht on vastutav nii iseenda kui töötajate panuse eest ettevõttesse. P. Druckeri filosoofia järgi on ettevõtte lõppeesmärk luua kasu ühiskonnale. Siit tuleneb ka juhtide vastutus väliskeskkonna sotsiaalsete mõjutuste eest, mida organisatsioon tekitab. Praktika. Üheks huvipakkuvaks teemaks prof. Druckerile oli juhtide efektiivsuse arendamine. Juhtide efektiivsus toetus viiele põhimõttele: 1. Efektiivsed tippjuhid teavad, kuhu kulub nende aeg 2. Nad keskenduvad tulemustele, mitte tööle 3. Nad arendavad tugevusi, mitte nõrkusi 4. Nad kontsentreeruvad valdkondadele, kus parem teostus annab silmapaistvaid tulemusi 5. Nad teevad tulemuslikke otsuseid, astudes õigeid samme õiges järjekorras . P. Drucker tõdeb, et juhtimise kaks põhilist tegevust on innovatsioon ja turundus. Ta pöörab
annaabi.ee 
