Sisukokkuvõte Antud teose puhul on tegemist suvitusromaaniga, mis tuuakse lugejani peategelase silmade läbi, peamiselt olevikuvormis jutustusena. Teos vahendab elamusi peamiselt peategelase sisemonoloogide, mõtete ja unenägude kaudu ning dialoogidest teiste tegelastega. Raamat algab koos Dreverki, äsja Berliinist saabunud maalikunstniku, suvepuhkusega. Suurlinnaelust tüdinenud kunstnik otsustab selle veeta eemal tüüpilisetest suvitustkohtadest, linnast ja inimasustusest ning neile kriteeriumitele vastab Tuulemäe, mil on lisaks veel poeetiline nimi, mis kunstniku esteedihinge helisema paneb. Üpris suure osa teosest hõivavad looduskirjeldused-ülistused, teadupärast on ju suvises Lõuna- Eesti maakohas paljugi imetlemisväärset. Peategelase enda sõnade järgi (lk 24): Jah,
Tuulemäe metsades. Laane luulelised haavad ja hõbedaselt helkiv Haabjärv pakuvad peategelasele linnaelu tühisuse järel sügavaid elamusi ja vaimset puhkust; teoses leidub romantiliselt paatoslikku hümni ürgsele loodusele. Samal ajal tähistavad realistlikud looduskirjeldused eelneva loominguga võrreldes sammu kunstiküpsuse suunas. Novellides ,,Viimne kevad" ja ,,Kriuka Kusta armastus" jätkab Roht Tuulemäe kehvikute kujutamist. Esimene novell on elamuslik lugu vana popsi Aiga Juhani, Dreverki ehtsa maameheliku vestluskaaslase surmaeelseist päevadest ning mingi ime ootamisest, mis seostubki: Juhani tütretütar Sooja saabub Venemaalt. ,,Kriuka Kusta armastuse" nimitegelases, igaveses pummeldajas ja logardis toimub sügav murrang armastusest Sooja vastu. Selle novelli puhul on tehtud etteheiteid, nagu oleks hingeline pööre psühholoogiliselt valgustamata. ,,Kurgsoos" (1924) kujutatakse Kusta ning Sooja tõusuteed. Siin ei nähta
annaabi.ee 
