Nad olid teineteise peale kadedad ning üritasid alati üksteisele "ära teha". Nad mõlemad austasid Holmesi väga, kuid alati olid nemad need, kes said kuritöö lahendamise eest tunnustust. Lühidalt süzee: Raamat on kirjutatud minavormis Doktor Watsoni poolt, kes oli sõjaväearst Afganistanis. Londonisse naastes saab ta juhuslikult oma korterinaabriks Sherlock Holmesi, kes teenib elatist nõuandja-detektiivina. Ühel ööl toimus Lauristoni pargis mõrv, kus tapeti Enoch J. Drebber. Holmes kutsub Watsoni kaasa sündmuspaigale, leides, et sellest võiks talle kasu olla. Pärast lühikest uurimist, jõuab Holmes paljudes asjades selgusele. Peamine fakt oli see, et tapjal oli punakas nägu, millest tuleneb ka raamatu pealkiri. Paar päeva hiljem leidis aset Halliday erahotellis järjekordne mõrv. Ohvriks Joseph Stangerson, kes selgus olevat Drebberi erasekretär. Mõlema mõrva kordasaatjaks oli mormoon Jefferson Hope. Jefferson Hope oli
Vanur läks vankrisse ja palus kuskile sõita. Holmes hüppas vankri taha ja sõitis kaasa. Kui nad sihtpunkti jõudsid oli mutike vankrist kadunud. Holmes oli teinud vea ja mitte piisavalt jälginud. Ta sõitis koju tagasi. Gregson ja Lestrade hakkasid ka asja uurima. Gregson oli veendunud, et mõrva pani toime Arthur Charpentier kes oli külalistemaja omaniku Madame Charpentier poeg. Motiiviks oli see, et Arthuri õde elas seal samas külalistemajas. Seal käis ka ohver Enoch J. Drebber ööbimas. Tal oli kombeks alatihti käperdada Arthuri õde. Ühel õhtul sai Arthur sellest teada ja ütles, et ta lööb selle mehe maha. Lestrade arvas, et mõrvariks oli hr. Drebberi sekretär John Stangerson, kuid kui ta teda küsitlema tahtis minna leidis Lestrade ta maast mõrvatuna. Ka Gregsoni teooria põrus. Seda kummalist juhtumit arutades. Holmes lasi kutsuda oma jooksupoistel, kelleks oli umbes kümne aastaste pättide kamp, takso. Peale selle lasi ta neil vahel ka ringi nuhkida
annaabi.ee 
