saab lõpu. Mari on meeletult vihane Tiina peale, et too Marguse valituks sai. Suur kadedusevimm valitseb Mari sees, nii suur, et ta seda sees ei suuda hoida ning Tiinale vihaselt ,,Libahunt" kähistab. (lk 38) Siin võtabki aset kolmas väljatõukamine kolmandas vaatuses. Inimestes võtab sisimas võimust karjainstinkt ning mängijate ümber hakkavad kõik samuti ,,Libahunt" ütlema ning paari hetkega on terve atmosfäär täidetud vihaga Tiina vastu. Selleks et muuta Tiina olukorda veel drastilisemaks, on Kitzberg lisanud, et Tiina on nüüd keskele üksi jäänud ja kustuva tule kuma paistab veel ainult tema peale. See süvendab veel tema väljatõugatu rolli. Tiina on sokiseisundis ning üht-äkki lihtsalt murdub selle suure surve all ning hakkab ohjeldamatult nutma. Ainuke kes teda kaitsma hakkab on Margus, kes palub, et Tiina nutmise lõpetaks. Peale selle pöördub Margus ka inimeste poole ning kritiseerib neid nende käitumise eest
ametkondlikkus. Totalitaarse reziimiga NSV Liidus oli arhiivisüsteem allutatud julgeolekuorganitele, mis omakorda tõi kaasa süsteemi sõjaväestatuse. Kodanikul, kes soovis pääseda arhiivi, tuli taotleda selleks spetsiaalset juurdepääsu luba. Seega võib väita, et nõukogude arhiivisüsteem kuulus repressiivaparaadile, mitte ühiskonnale ja see mõjutas otseselt juurdepääsu arhiividele. Sihiks oli juurdepääsu tõkestamine arhiivisüsteemidele. Üheks drastilisemaks väljundiks olid Nõukogude arhiivisüsteemi süsteemitu ja ebaloogiline hävitamine makuleerimiskampaaniate käigus, millal toimusid massilised arhivaalide eraldamised hävitamiseks ilma pädeva hindamisotsuseta. Säärane käitumine, kus mingi kampaania käigus täidetakse iga hinna eest lühikese aja jooksul makulatuuri kogumise plaani, ei lasknud ega võimaldanud sageli hävitatavate materjalide tsiviliseeritud hindamisprotsessi teostamist.
annaabi.ee 
