arendas seda edasi, rõhutades inimeste aktiivset rolli ettekujutuse loomises, kuidas teised meid näevad. Inimene on mõtleja, planeerija. Ta loob pidevalt tegevusplaane, kombineerides tähendusi ja plaane , mida kultuur pakub mudelitena. Ise (self) ei ole mitte teiste heakskiitu ootav teadvus, vaid teiste muljet teadlikult kujundav. (Kõuts ja Seppel 2012) Goffman vaatab argielu sotsiaalseid suhteid kui teatrilava. Sestap nimetatakse tema teooriat ka ,,dramaturgiliseks". Ta käsitleb inimest kui näitlejat, kes töötab teatud sotsiaalsetes piirides, teatud sotsiaalsete ressurssidega. Selle lähenemise järgi on elu lava, millel toimuvad meie näitemängud. Erinevad situatsioonid eeldavad erineva ,,ise" esitamist. Me oleme oma erinevates rolliesitlustes erinevad inimesed- nt lapsevanemana, kolleegina. (Kõuts ja Seppel 2012) Üks oluline mõiste, mida Goffman kasutab on ,,raamid". Raamid on inimese loodud
vastastikuse sotsiaalse suhtluse käigus teistega. Inimene on oma sotsiaalse rolli aktiivne looja ja võimeline selle üle reflekteerima. Sellega on seotud ka rollidistantsi (role distance) mõiste inimesed valivad, mida nad oma rolli lülitavad ja mida mitte, mis on sotsiaalselt aktsetepteeritav ja annab soovitava tulemuse. Siit omakorda tuleneb muljekorralduse (impression management) mõiste soov kujundada teiste muljet meist endast. Goffmani teooriat on nimetatud ka dramaturgiliseks lähenemiseks sotsioloogias ja sellest on välja kasvanud terve nn dramaturgiline KK. Miks? Kuna ta kasutab palju teatriterminoloogiat ja näeb inimeste käitumises teatrile sarnaseid dramaturgilisi musterid. Tõsi, teatud määral on siin ka terminoloogilist segadust, kuna dramaturgia seostub meile jaoks sageli tekstiga (ehkki pigem tähendab tegevuse loogikat üldisemalt), Goffman näeb sotsiaalset tegusemist aga mitte kui teksti (nagu Geertz v kultuurisemiootika) vaid kui etendust, s
annaabi.ee 
