Mart Raud alustas loometegevust luuletajana ning saavutas küpsuse 1930. aastate II poolel. Tähtsal kohal tema sõnastuselt taidurlikus luules on revolutsioonilise murrangu ja rahva võitluse teema, eriti poeemides "Maa kasvab". Hilisemas luules süvenes mõtisklev elukujutus. Tähtsamad luulekogud on "Sõjasõna" (1943), "Jõud ja valgus" (1948). Siin leidub nii siirast paatost kui ka võitluspäevade elu- ja ilujaatavat lürismi. Omapärasemaid teoseid on "Ballaad sinirebasest", milles dramatismiga liitub aine satiiriline käsitlus. Siingi esineb refrään, ja just sellega saavutab autor ülesehitusliku keskendatuse ning mõjuva puändi. Esimesed värsikogud ,,Kangastused" (Tartu 1924) ja ,,Äitsmik" (Tallinn 1925) esitlevad autorit romantiliselt igatseva luulelaadi viljelejana, arenevaid lüürikueeldusi tõendavad loodusmaalingute plastilisus, sõnaleidlikkus ja värsitehniline ladusus. Eepilist luulet sisaldavasse kogusse ,,Rusemed" (Tartu 1927) ulatub ka sotsiaalseid
Azucena nime anda kavatses. Ehkki Cainmarano tegevustiku reaks efektseiks, jõulistest kokkupõrgetest vürtsitatud stseenideks jagas, muudavad ülekobrutavad tundepalangud ja melodramaatilised intriigid sündmustiku elukaugeks ning kaootiliseks. Kontrastses ja sünges "Trubaduuris" omistas Verdi nagu "Rigolettoski" kangelaste sisemaailmale suurt tähelepanu. Ta rikastas Manrico karakterit temperamendi, lüürika ja mehise dramatismiga ning kirjutas talle itaalia revolutsioonilaulule lähedase impulsiivse, kaasaegse üleskutsena kõlava cabaletta. Rahva kujutus aga meenutab Verdi neljakümnendate aastate patriootlikke ooperikoore. Ehkki vabadusvõitluse idee on libreto lehekülgedel küllaltki varjatud, pani muusika sellele võimsa rõhu ning helilooja mõtted kandusid publikuni. Sisendusjõuliselt kirjeldab Verdi tohutuist inimkirgedest vallatud Azucenat. Naist, kelle ürgne uhkus,
annaabi.ee 
