ja Saue Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana (19941995) ning haljastusfirma Lennuk ja KO haljastustöölise ja töökorraldajana. Aastast 2001 on ta töötanud Rakvere teatris kirjandusala juhataja, dramaturgi ja lavastajana. 1. augustil 2011 asus Urmas Lennuk Vanemuise teatri draamajuhi kohale. Edestades konkursil Rein Pakki ja senist draamajuhti Sven Karjat, tegi ta neile ettepaneku asuda tööle teistele ametikohtadele Vanemuise draamatrupis. Alates 2011. aasta kevadest on Lennuk teleseriaali "Õnne 13" stsenarist. Näidendid "Kadrioru vanad" (Vanalinnastuudios lavastanud Eino Baskin) "Rongid siin enam ei ..." "Kadunud kingapood" "Ellumõistetud" (Rakvere teatris lavastanud Kalju Komissarov) "Taksitrallitajad" (Draamateater, 2004, lavastaja Ain Prosa) "Boob teab" (Linnateatris on lavastanud Jaanus Rohumaa; Rakvere teatris lavastanud Kalju Komissarov)
Liina Reiman sündis 14. novembril 1891 Valgas Purakülas raudteeametniku Mihkel Põlde pere noorima lapsena. Liina päris "teatrihaiguse" ilmselt emalt, kes lõi kaasa Valga Säde seltsi asjaarmastajate draamatrupis. Lõpetas kodulinnas Valgas venekeelse algkooli ja saksakeelse tütarlastekooli. 1910. aastal läks nooruke Liina Reiman Tartusse Karl Menningu kodu ukse taha, sooviga näitlejaks saada. Menning nägi temas potentsiaali ja kutsus ta katsetele, mille Liina läbis edukalt. Tema esimene ülesastumine Vanemuise laval oli prantsuse komöödias "Cyprienne" toaneitsi Josephine'i osa. Isiklikus elus aset leidnud tragöödia temasse armunud grusiinlasest üliõpilane võttis
Björnssoni näidendites teemad: kiriku ja ühiskonna kaksikmoraal, kiriku dogmatism, religioosne hüsteeria, poliitiline võim ja korruptsioon. Mitmedki teemad tekitasid vastuseisu. Reageeris varem kui Ibsen moodsatele kirjanduslikele dententsidele. 21) Konstantin Stanislavski 1888. aastal astus ta õhinal rühma teatrikunstnike ja intellektuaalide poolt moodustatud Moskva Kunsti- ja Kirjandusühingusse ning tõusis selle draamatrupis kiiresti juhtpositsioonile, olles vastutav ühingu siiski suures osas amatöörlike lavastuste eest. Ta mõistis, et teatris on vaja uut kunstilist ametikohta lavastajat. Koos Nemirovits'iga panid paika põhimõtted uue, aktsionäride abiga rahastatava professionaalse teatri jaoks, kuhu pidid koonduma andekamad näitlejad Nemirovitsi õpilaste hulgast ning Stanislavski poolkutselisest trupist. Sellest pidi saama uut tüüpi teater, vaba kõigist näitlemist ja