· ajaühtsus tegevustik olgu surutud kokku maks 24 tunnile; · kohaühtsus välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus. Mida mõistatakse tegevusühtsuse all? · tegevus keskendub ühele tegevusliinile; · kõik toimuv on kausaalses seoses; · suletus; · finaalsus. Gustav Freytag ("Draamatehnika" 1863) kirjeldas draama tegevuse arengut järgmise skeemiga: Klassitsismi draamakontseptsiooniga ei sobi kokku Shakespeare'i looming, Ibseni ja Brechti eepiline draama, absurdidraama, mitte-euroopa näitekirjandusliku traditsiooni jm. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt
Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina, võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.), silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika, kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja draamatehnika mitmekesistumist (Epner 2001: 591). 1970. aastatel kerkis kogu kultuuris esile minevikuhuvi, sh. küsimus nn. juurtest ja aegade seostest. Eestluse teema kajastus teatris koodide, sümbolite ja allegooria kaudu; mitmeid 1970. aastate algupärandeid – Rein Saluri „Kes ma olen?”, Mati Undi „Good-bye, baby”, Enn Vetemaa „Roosiaed” – ongi määratletud ühiskonnakriitiliste mõistukõnedena (Valgemäe 1979: 31; Valgemäe 1990: 68–69). Rahvusliku ajaloo ja ühismälu
annaabi.ee 
