Rätsepast isa oli seltsielust agar osavõtja. Tol ajal oli kombeks, et peoõhtu programmi kuulus kohustusliku numbrina ka mõni lust- või kurbmäng. Selles esines Kalmeti tädi (teatrimaagia). Teatrikunst tuli tema ellu gümnaasiumis vene keele kaudu (venekeelne kool + hiljem ka vene kunstteater) - vene keele ja kirjanduse õpetaja Vesselovski, kord näd teatritund – kes soovis see esines. Ta oli üks hoolikamaid esinejaid. Asutas õpilaste draamaringi (mis esialgu oli vaid oma klassi piires), hiljem Nerepiga 1917 koolidevaheline Dramaatiline Ring (üle 50 liikmega)/Tallinna keskkoolide dramaatiline ring ( kus iseseisvalt toodi lavale Lutsu Paunvere, Kitzbergi Kosjasõit ja Pakkala Parvepoisid.) (Üks nende näitejuhtidest oli Eduard Türk) Selle ringi raames tegi Kalmet koos Nerepi ja Mooriga kaasa Estonia teatri massistseenides (sealt ka PAUL Pinna - sinust saab kas joodik või näitleja – tol ajal kasutati
Hiljem on selgunud, et religioossed organisatsioonid olid kogu aeg NKVD (KGB) kontrolli all. Eestlaste ja juutide teed läksid lahku Saksa okupatsiooni ajal. [...] 14. juunil 1941 küüditati Siberisse umbes 1% eestlastest, juudi vähemusrahvusest kodanikke viidi ära tervelt 8%. Arreteeritud, represseeritud ja hukatud juutide arv oli suhteliselt sama suur. Kultuuri valdkonnas kannatasid juudid rohkem. Heebrea keele õpetamine oli keelu all. Kui juudid asutasid „sula“ ajal jidišikeelse draamaringi, aeti see varsti laiali. Vähemusrahvusena lakkasid nad olemast. Nõukogude Liidu ideoloogid kuulutasid kõik juudi rahvuslased imperialistide agentideks. Siiski oli juutide elu Eestis turvalisem kui Venemaal. Paljud teiste liiduvabariikide juudid sõitsid Eestisse ja jäid siia elama. Tartu Ülikool kujunes uuesti pelgupaigaks nendele juudi soost intellektuaalidele, keda mujal ei lubatud vabalt oma mõtteid avaldada. Ilmekas näide oli professor, hilisem
annaabi.ee 
