tantsuga. Tantsus on muusika, mis annab põhilise meeleolu, žestid ja grimmassid- emotsiooni, lavakujundus- teadmise asukohast. Ja kõigest sellest saab üks terviklik jutustus, sõnagi lausumata. Maalide, skulptuuridel, joonistustel jt on kõigil oma lugu rääkida, iga pisidetail, pintslitõmme, värvivalik jne -- kõik need tähendavad midagi. Kunsti keele paremaks mõistmiseks tuleb alati kasuks tükike ajaloo- ja kultuuriteadmisi. Külastades võõrkeelset draamaetendust on ajurakkudel vaja teha tavalisest rohkem tööd, sest ainukesed vihjed, mis annavad aimdust, millest laval rääkidakse on žestid, emotsioonid ja kujunudus. Totaalselt hakkavad ajud ragisema siis, kui käes on tundmatus keeles raamat, kus parimal juhul aitavad illustratsioonid, kuid loomingu nautimisest siin rääkida ei saa. Mitmeid kordi lihtsam on minna võõramaalasel muuseumisse, sümfooniaorkestri kontserdile või tantsuetendusele, sest seal võib igaüks oma tahtmise järgi
#6. Kuulates ja võrreldes kõigi ajastute meloodiaid, siis just klassitsismis kasutati minu arvates kõige rohkem klaverit. Arvan, et klassitsismist pärit lauludel on kõige suurem mõju tänapäeval kõigist perioodidest. Eriline klassitsismi austaja pole, kuid kindlasti halb muusika sealt ei pärine. Romantism mulle üldiselt ei meeldinud üldse. Ei haara väga kaasa, vaid jätab tuimaks. Kuulates tekkis pähe suure teatrisaali kujutis, kus laval mängitakse mingit pingelist draamaetendust. Veel tekkis pähe Tom n' Jerry multikas, kus hiir üritab kassilt juustu varastada ja tekivad vaiksemad hetked ja järsku olukord pingestub ja toimub põgenemine. Viimane kujutis tekkis kuulates Bizet Carmen Arogonaise't. Ehk oleks kuulatavam, kui oleks ka mingi pilt ees, mille taustal romantismi kuulata. Üldiselt mulle klassika väga ei meeldi, kuid igas perioodis on mõni erand. Siiani pole kunagi
annaabi.ee 
