Noor Dostojevski veetis noorena palju aega haigla lähistel ning sealne miljöö jättis tema hilisemasse loomingusse jälje. Noort poissi võlusid ka piiblilood. Esialgu sai haridust kodus, isa õpetas selgeks ladina keele. Fjodor kolis koos vennaga pansionisse, kus tal tekkis lugemiskirg. Ta elas sissepoole ning seda süvendas asjaolu, et 16-aastaselt suri tema ema. Isa saatis pojad Peterburi sõjaväekooli, kuigi Fjodoril olid muud huvid. Kui poiss oli 18-aastane, suri ka isa. See kutsus Dostojevskis esile närvivapustuse ja pärast kasvab selles välja langetõbi. Noormees lõpetab aga kooli ning jääb Peterburi, kus töötab ametnikuna, aga tegeleb ka kirjandusega. Tõlgib ning elab tagasihoidlikku elu. Mehel on aga paheline kirg: ta on sõltuvuses hasartmängudest. Peagi hakkab mees pühenduma täielikult kirjandusele. Ilmub ,,Vaesed inimesed" (1845), mis räägib Peterburi väikeametniku armetust elust. Dostojevski
lõpetamist alustas ta teenistust sõjaministeeriumis. 1844. aastal lahkus ta töölt, et hakata kirjanikuks. Ta kirjutas juba kooliõpilasena näidendeid, mis jäid aga enamikus lõpetamata. Kriitik Vissarion Belinski toetas tema esikteose, kiriromaani "Vaesed inimesed" ilmumist, millel oli 1846. aastal suur menu. Samal aastal avaldati romaan "Teisik", millele järgnesid jutustused "Valged ööd" (1848). Belinski äratas Dostojevskis huvi ka sotsialismi vastu. Ta ühines utopistlike sotsialistide ringiga, mistõttu ta 1849. aastal vahistati ja mõisteti õõnestustegevuse eest surma. Dostojevski oli juba tapalaval, aga siis teatati armuandmisest ja surmanuhtluse asendamisest Siberisse saatmisega. Pärast vangistust Omskis oli ta 1854. aastast alates sõjaväeteenistuses Semipalatinskis, kus 1856. aastal abiellus ta Maria Issajevaga. 1859. aastal läks Dostojevski Peterburi
annaabi.ee 
