Tal on mägurikirj oli hasa rtmäng. Vaatamata kõigele loobus ta ametnikutööst ja 45.aastal ilmub ta I romaan "Vaesed inimesed". See kujutab Peterburi väikeametniku alandatud, rusutud elu. Tema tolleaegne eluvaade: inimene on oma loomult hea, aga ühiskond muudab ta halvaks. Rikkus rikub rikad inimesed ja vesus muudab vaesed halvaks. Juba oma I teoses paistab silma inimpsüühika süvakäsitlemisega, mis jätkub tema edaspidistes teostes. See teos võetakse hästi vastu ja Dostijevski pääseb kirjandusringkondadesse. Mõne aasta pärast lahkub kirjanudringkkondadest, sest neis ringkondades olnud ebakristlikud vaates ei olenud talle sobilikud. Liitus teisitimõtlejatega petrasevskilastega. Neil oli peamiseks jututeemaks pärisorjuse kaotamine, rohkem õigusi inimestele ja levis ka revolutsioonimõte. 49.a aprill kõik vahistati. Pärast pooleaastas vangistust määras kohus surmanuhtluse mahalaskmine. Detsembrikuus
aga nõrk ja alistuv. Seepärast arvas ta, et vene rahvale on omane alistuvus ja religioon. Dostojevski ei mõistnud revolutsioonilise ümberkorralduse vajalikkust, kuigi ta nägi ja näitas teravalt kaasaja sotsiaalseid pahesid. Ta oli realist, kuid samas ka idealist. Selles oli ta nõrkus. Sel perioodil ilmus Dostojevski terve rida lühijutte, kuid kriitika võttis need vastu laitvalt. Kirjaniku meeleolu langes. Ta oli hukkumas. (A.Meissaar 1935:10). Sunnitööl oli elu raske, kuid Dostijevski ei murdunud, töö karastad teda, ta õppis tundma rahvast ja elu. Alles siin sai ta inimeseks ja venelaseks, nagu ta ise lausub. Kolme aasta jooksul sai ta lugeda ainult piiblit. See suurendas tema religioossust. 1854 määrati ta reamehena Siberisse Semipalatinski linna teenistusse, 1855 ülendati lipnikuks ja nüüd võis ta uuesti hakata kirjandusega tegutsema. 1856.a. armus ta ja naitus, olles 33 aastane, lesestunud ohvitserinaisega
annaabi.ee 
