ning lõpetades kõrbetega. Kõige suurem on liikide mitmekesisus niisketes metsades, kus nad kasvavad mitte üksnes maapinnal, vaid ka epifüütidena teistel taimedel. Ehitus. Ürgsete sõnajalgtaimede sporofüüdid olid sambakujulise harunemata tüvega radiaalsümmeetrilised puittaimed. Hiljem tekkisid mõõduka ja külma kontinentaalse kliima tingimustes uued liigid, mis olid kohastunud eluks geofüütidena (pungad säilituselundites, mullas). Nende võsu lühenes, muutus rohtseks, lamavaks, dorsoventraalseks, omandas lisajuured. Kaasaegsed sõnajalgtaimed on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Erinevalt teistest kõrgematest eostaimedest kujutavad sõnajalgtaimed endast suurelehelist arengusuunda (megafüllia). Lehed kasvavad pikka aega tipmiselt. See annab alust arvata, et nad tekkisid teloomi lamendumise tulemusena. Enamasti täidavad lehed kahte ülesannet fotosünteesivad ja kannavad eoseid. Mõnel liigil on ülemised lehed spetsialiseerunud eoste kandmisele, alumised fotosünteesile
ning lõpetades kõrbetega. Kõige suurem on likide mitmekesisus niisketes metsades, kus nad kasvavad mitte üksnes maapinnal, vaid ka epifüütidena teistel taimedel. Ehitus. Ürgsete sõnajalgtaimede sporofüüdid olid sambakujulise harunemata tüvega radiaalsümmeetrilised puittaimed. Hiljem tekkisid mõõduka ja külma kontinentaalse kliima tingimustes uued liigid, mis olid kohastunud eluks geofüütidena (pungad säilituselundites, mullas). Nende võsu lühenes, muutus rohtseks, lamavaks, dorsoventraalseks, omandas lisajuured. Kaasaegsed sõnajalgtaimed on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Erinevalt teistest kõrgematest eostaimedest kujutavad sõnajalgtaimed endast suurelehelist arengusuunda (megafüllia). Lehed kasvavad pikka aega tipmiselt. See annab alust arvata, et nad tekkisid teloomi lamendumise tulemusena. Enamasti täidavad lehed kahte ülesannet fotosünteesivad ja kannavad eoseid. Mõnel liigil on ülemised lehed spetsialiseerunud eoste kandmisele, alumised fotosünteesile
ning lõpetades kõrbetega. Kõige suurem on likide mitmekesisus niisketes metsades, kus nad kasvavad mitte üksnes maapinnal, vaid ka epifüütidena teistel taimedel. Ehitus. Ürgsete sõnajalgtaimede sporofüüdid olid sambakujulise harunemata tüvega radiaalsümmeetrilised puittaimed. Hiljem tekkisid mõõduka ja külma kontinentaalse kliima tingimustes uued liigid, mis olid kohastunud eluks geofüütidena (pungad säilituselundites, mullas). Nende võsu lühenes, muutus rohtseks, lamavaks, dorsoventraalseks, omandas lisajuured. Kaasaegsed sõnajalgtaimed on enamasti mitmeaastased rohttaimed. Erinevalt teistest kõrgematest eostaimedest kujutavad sõnajalgtaimed endast suurelehelist arengusuunda (megafüllia). Lehed kasvavad pikka aega tipmiselt. See annab alust arvata, et nad tekkisid teloomi lamendumise tulemusena. Enamasti täidavad lehed kahte ülesannet fotosünteesivad ja kannavad eoseid. Mõnel liigil on ülemised lehed spetsialiseerunud eoste kandmisele, alumised fotosünteesile
annaabi.ee 
