külge või nagu võti sobitub lukku). Ehrlich oletas, et ohustatud rakk kasvatab lisa kõrvalahelaid, et siduda toksiine ning et need kõrvalahelad võivad raku küljest lahti murduda ning muutuda antikehadeks, millised levivad kogu organismis, tekitades seega immuunsust. Ehrlichit võib kiita Salvarsani, millega raviti edaspidi süüfilist, kasutuselevõtu eest. (Siinkohal meenutavad maailma meditsiiniloolased (Miles Weatherall) hea sõnaga ka Dorpatit, selle farmakoloogiateadust, vt ptk ??). Omaette alapeatükk käesoleva teema raames on viroloogia. Õpetus sai alguse botaanikast. Viirus on tähendanud mürki, mida toodab elusorganism, ning mis on organismidele kahjulik. Viirused olid bakterioloogia ajaloos segav faktor. Aastal 1884 introdutseeris Pasteuri kolleeg Charles Chamberland (1851-1908) piisavalt väikeste pooridega sõela, mis baktereid läbi ei lase, küll aga viirusi
Paul Ehrlich (1854-1915) kunstlike antikehade filosoofia, süstematiseeris kemoteraapia (mis viib lõppkokkuvõttes ravimitööstuse tormilise arenguni). Idee siis selles, et teatava keemilise ühendiga seotakse toksiini aktiivsed ja kahjulikud sidemed. Ehrlichi näiteks võib kiita Salvarsani, millega raviti edaspidi süüfilist, kasutuselevõtu eest. (Siinkohal meenutavad maailma meditsiiniloolased (Porter) hea sõnaga ka Dorpatit, selle farmakoloogiateadust. Hakkab oma tänapäevaseid vorme võtma ka ravimitööstus, oma heade ja halbade külgedega.) Parallellselt bakterioloogia ja mikroorganismide alase uurimistöö arenguga, esines veel muid teooriad, mille kaudu haiguste olemust ja kulgu üritati seletada. Patoloogiateooria edasiarendajaks oli Virchow, kes lõi rakupatoloogia õpetuse. Käsitles patoloogilisi protsesse organismis ainult ja eeskätt raku tasemel. Nägi rakus
annaabi.ee 
