kui tõenäoliselt ka teistes suurriikides eesmärgiga mõjutada inimese närvisüsteemi väljastpoolt. On ju võimalik ette kujutada, et riiki sissetungivat vaenlast mikrolainekiirguse mõjul eufooriliselt laulu ja tantsuga vastu võetakse... Nimetatud eksperimendid on muidugi rangelt salajased ja õnneks pole teadusüldsus siiani "positiivsetest" tulemustest kuulnud. Rahvusvahelised tervisekaitsenormid, mis on kehtestatud mikrolainekiirguse doosidele, lähtuvad kiirguse soojuslikust mõjust ja ei arvesta üldse madala nivooga kiirguse bioloogilist efekti. See ala on suures ulatuses olnud entusiastide uurida. Näiteks professor Bertil Persson on uurinud looduslikku radiatsiooni nii põhjapoolusel kui Antarktikas. Muide, 62- aastane äärmiselt vitaalne kuulus teadlane on alati käinud ja käib siiamaani tööl jalgrattaga. Mobiiltelefon on seksi vaenlane Mobiiltelefonist leviv mikrolaineline kiirgus neeldub meeste suguorganites
Jaapani aatompommi ohvrite uurimisel saadud andmed näitavad, et on olemas kindel ajavahemik (latentsiperiood) kiiritada saamise ja sellest tekkinud vähist põhjustatud surma vahel. Keskmine latentsiperiood leukeemia puhul on 10 aastat, teiste vähkide puhul enam kui 20 aastat. Isegi praegu, kui pommiplahvatustest on möödas üle 50 aasta, esineb nendes piirkondades ikka veel keskmisest kõrgemat haigestumist vähki. Suurte kiirgusdooside toimete väikestele doosidele ekstrapoleerimine. Pole kahtlust, et inimestel, kes on saanud kiiritada suurte (kuni paar Gy) doosidega, tekib mõne aja möödumisel erinevaid vähivorme. Samuti on teada, et madala LET-ga kiirguse (rö-, gamma- ja beetakiirgus) doosid saaduna pika aja jooksul (näit aasta) on väiksema toimega kui sama doos saaduna mõne tunni jooksul. Kõrge LET-iga kiirguste puhul on vastupidi. Samas ei ole bioloogilise toime tugevus täpselt proportsionaalne saadud doosiga, väiksemate
risk selle ainega. · Riski hindamine (risk assessment) on vajalik juhtudel, kui: 1. mingi aine sattumine keskkonda on inimesele ja/või teistele organismidele tõenäoliselt ohtlik; 2. on tõenäoline, et aine on keskkonnas püsiv ning võimeline bioakumuleeruma; 3. on tõenäoline, et aine suhtes tundlikud inim- ning ökoloogilised populatsioonid võivad eksponeeruda selle aine märgatavatele doosidele; 4. on olemas tundemärgid selle kohta, et aine võiks inimesele ohtlik olla; 5. on tõenäoline inimese eksponeerumine ainele kas selle valmistamise või kasutamise ajal. Riski hindamise käigus määratakse nii oht, eksponeerumine sellele kui ka riski aste e. risk. Aluseks on põhimõte, et enamike, kuigi mitte kõigi, ainete ja nende toimete korral sõltub vastus (toime) doosi suurusest. Sellest saab teha järelduse, et aine jaoks peab eksisteerima ka tema ohutu doos
alaneb ka mürgistuse risk selle ainega. Riski hindamine (risk assessment) on vajalik juhtudel, kui: 1. mingi aine sattumine keskkonda on inimesele ja/või teistele organismidele tõenäoliselt ohtlik; 2. on tõenäoline, et aine on keskkonnas püsiv ning võimeline bioakumuleeruma; 3. on tõenäoline, et aine suhtes tundlikud inim- ning ökoloogilised populatsioonid võivad eksponeeruda selle aine märgatavatele doosidele; 4. on olemas tundemärgid selle kohta, et aine võiks inimesele ohtlik olla; 5. on tõenäoline inimese eksponeerumine ainele kas selle valmistamise või kasutamise ajal. Riski ohjamine (risk management) on protsess, mille käigus kaalutakse erinevaid tegutsemisviise ning riski hindamise tulemuste ja sotsiaalsete, majanduslike ning poliitiliste kaalutluste põhjal valitakse välja sobivaim seadusandlik (regulatory) tegevus. · Riski hindamine koosneb neljast põhietapist: 1
annaabi.ee 
