Kui embrüoid tahetakse säilitada või transportida, siis eelnevalt nad sügavkülmutatakse (-196o). Nõuetele vastavad embrüod siiratakse retsipiendile (loomad, kellele embrüo siiratakse). Retsipiendiks valitakse üldjuhul seemendusealised (15...16 kuu vanused) terved mullikad või nooremad madalama aretusväärtusega lehmad, kusjuures retsipient võib olla teisest tõust. Enne siirdamist toimub ka retsipientide ette valmistamine. Selleks sünkroniseeritakse ehk ajastatakse retsipiendi ind doonorlehma innaga prostaglandiin-F2 süstimise teel. See on vajalik selleks, et siirdamismomendil oleks retsipiendi emakas samas füsioloogilises seisundis nagu doonoril ning võimeline vastu võtma ja kasvatama siiratavat embrüot. Ühe doonorlehma kohta valmistatakse ette keskmiselt 5 retsipienti. Siirdamine võib toimuda kirurgilisel või mittekirurgilisel meetodil. Enamlevinud on mittekirurgiline meetod, kus siiratav embrüo
emakasse. · Ajavahemikul, mil kõrgetoodangulist lehma ennast ei viljastata, on selle munarakke võimalik saada iga järjestikuse innaga kaasneval ovulatsioonil. · Korraga suurema arvu embrüote saamiseks kutsutakse esile kunstlik munasarja stimulatsioon ehk superovulatsioon näiteks folliikuleid stimuleeriva hormooni abil. · Munarakkude viljastamiseks on seejuures võimalik kasutada kahte erinevat meetodit · Enamlevinud meetodi kohaselt seemendatakse indlevat doonorlehma tipp-pulli spermaga, embrüod loputatakse seitsme päeva pärast emakast välja ning siiratakse sünkroniseeritud innaga geneetiliselt väheväärtuslike mullikate või noorte lehmade emakasse. · Teise meetodi puhul aspireeritakse doonorlehma munasarjast korraga mitu munarakku, mis viljastatakse laboratoorsetes tingimustes. · Katseklaasis viljastatud munarakkudel lastakse mõnda aega areneda ning siiratakse
annaabi.ee 
