Baltikumi Venemaa koosseisu lülitamisega 18. sajandi algul algas migratsioonietapp. Stiihilist migratsiooniliikumist soodustas protestantliku kultuurimaastiku kujunemine uue Venemaa pealinna regioonis, mille tugipunktideks olid saksa kolonistid maal ja saksa ning soome kogudused Peterburis ja Kroonlinnas. Koos esimeste luterlike etnokonfessionaalsete kogukondade kujunemisega ingerisoomlaste alal ja Vene riigi teenistuses hiilgavat karjääri teinud ning valitsejate poolt heldelt doneeritud balti-saksa aadlikest mõisnike ilmumisega Peterburi lähistele algas ka eesti talupoegade enamasti üksi või perekonniti imbumine Ingerimaale. Narva-tagusel alal ja Oudova ümbruses, sageli just balti-sakslastest mõisaomanikele või rentnikele kuulunud mõisates hakkas kujunema kaks peamist eestlaste asustuskollet. Kolmandaks ja järjest kasvava tähtsusega eestlaste asustuskoldeks kujunes Peterburi linn, mistõttu seda väljarände etappi võib võib nimetada ka linnadiasporaa kujunemise
hakkasid mitteaadlikud, kes hakkasid nõudma, et riigis tuleb läbi viia reduktsioon, ehk aadlile antud maad tuleb võtta riigile tagasi. Kuninganna raskes seisus, ühelt poolt vaja aadli tuge, aga samas vaja tulla mitteaadlikele vastu. 1654.aastal kuninganna loobub troonist, asemele tuleb Karl Gustav, aga aadliseisus lahendust ei saa, sest ta on nõus läbi viima reduktsiooni, 1655.aastal kutsub kokku riigipäeva ja seal otsustatakse läbi viia osaline reduktsioon, ehk ¼ maadest, mis olid doneeritud aadlile alates 1632.aastast, tuleb võtta tagasi riigile. Reduktsiooni valmistatakse ette, aga töö jääb pooleli, sest 1655.aastal astub Rootsi riik suurtesse sõdadesse, mida tuntakse ka Väikese põhjasõja nime all. 1661.aastal sõlmitakse Kärdes rahu Venemaaga ja alates sellest on taas võimalik tegeleda siseprobleemidega, aga 1660.aastal Karl Gustav sureb, aga tema alaealine poeg Karl XI ei ole veel suuteline valitsema, valitsema asub
annaabi.ee 
