Tunti süvendatult huvi inimese sisemaailma vastu. Doktor Freudi nihestunud inimese teooria on pärit sellest ajast. Ekspressionismi iseloomustab mäss, jõuetus, äärmuslikud emotsioonid. Ekspressionism üritas leida selle kõige varjatud poolt ehk ilu inetuses ja üritas seda mõista. Narrikultus, naer läbi pisarate, grotesk. Muusika: üliintensiivne, sageli pingutatud, forsseeritud. Esimesed ilmingud olid juba Straussi ja Mahleri loomingus. Suurim muutus: donaalsus kaob täielikult ja kasutatakse seeriatehnikat. Arnold Schönberg (1874-1951) Arnold on austerlane ja iseõppija. Juba lapsena hakkas ta ise mängima viiulit ja hiljem tsellot. Alguses teenis ta elatist kabareemuusikuna. Ta sai kompositsiooni õppejõuks ning asutas Viini muusikaühingu. 1918. Läks elama Saksamaale. Schönberg töötas Preisi Kunstide Akadeemias. Oli sunnitud emigreeruma USAsse, sest ta oli juut.
Kunst muutus isiklikuks. Adorno kirjeldab kunsti autonoomia kasvu. Järjest enam on näha kuidas autonoomne kunst ei sobi sellesse maailma. Kunstist saab ühiskonna antitees. Kunstil peab olema negatiivne joon, et sa oled võimeline eituseks. Autonoomia vastand on heteronoomia- meie käitumise põhjustaja asub välja pool meid, aktiivne(põhjustabise)/reaktiivne(rageerid elule) käitumine. Käitud vastavalt jõule mis mõjub väljast poolt. Kultuuritööstus- on üldmõiste adorno jaoks. Donaalsus teeb muusika meeldivaks ja seda saab ära kasutada. Tuleb luua kunsti millel ei ole kuulajaid või kasutajaid, millel ei ole kohta kultuuritööstuses. Kultuurirööstuse produktid on loodud selleks et inimestega manipuleerida. Töö ja vaba aeg- vastandati need kaks. Sa töötad selleks, et sul oleks ressurssi, et veeta vaba aega, adorno järgi tegeleb kultuuritööstus sellega. Eeldus mille järgi kultuuritööstus töötab on see et inimestele tuleb anda see mida nad tahavad